| ← Psalms (91/150) → |
| 1. | Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, |
| 2. | see ütleb Issandale: 'Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!' |
| 3. | Sest tema kisub su välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest. |
| 4. | Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall. |
| 5. | Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab, |
| 6. | ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal. |
| 7. | Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu. |
| 8. | Aga sa vaatad oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele. |
| 9. | Sest sina, Issand, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks. |
| 10. | Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile. |
| 11. | Sest tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel. |
| 12. | Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi. |
| 13. | Sa astud üle lõvide ja rästikute, noored lõvid ja lohed sa lömastad. |
| 14. | 'Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime. |
| 15. | Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks. |
| 16. | Pika eaga ma täidan tema ja annan temale näha oma päästet.' |
| ← Psalms (91/150) → |