←  Psalms (31/150)  →
1. Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2. Sinu juures ma otsin pelgupaika, Issand, ärgu ma jäägu iialgi häbisse! Oma õiglust mööda päästa mind!
3. Pööra oma kõrv mu poole, tõtta mind kiskuma välja hädast, ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäelinnuse hooneks mu päästmiseks!
4. Sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus, ja oma nime pärast juhatad ja talutad sa mind.
5. Sa viid mu välja võrgust, mis mulle salaja on pandud, sest sina oled mu tugev kaitse.
6. Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu lunastanud, Issand, sa tõe Jumal.
7. Ma vihkan neid, kes enesele peavad tühje ebajumalaid, ja loodan Issanda peale.
8. Ma ilutsen ja olen rõõmus su heldusest, et sa oled vaadanud mu viletsuse peale ja oled tundnud mu hinge kitsikust.
9. Sa ei andnud mind vaenlaste kätte, vaid sa asetasid mu jalad avarasse kohta.
10. Ole mulle armuline, Issand, sest mul on kitsas käes; meelekibedusest on vajunud auku mu silmad, mu hing ja mu ihu!
11. Sest mu elu on kulunud südamevalus ja mu aastad ohkamises; mu ramm on raugenud mu pahategude pärast ja mu luud on vajunud kokku.
12. Kõigi oma vastaste tõttu olen ma saanud pilkealuseks, oma naabritele koormaks, oma tuttavaile hirmuks; kes mind väljas näevad, hoiduvad minust kõrvale.
13. Ma olen inimeste meelest ununenud nagu surnu, ma olen nagu katkiläinud saviriist.
14. Sest ma olen kuulnud paljude laimujuttu, ähvardusi igalt poolt; üheskoos nõu pidades mu vastu nad mõtlevad võtta mu hinge.
15. Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: 'Sina oled mu Jumal!'
16. Sinu käes on kõik mu ajad; tõmba mind ära mu vaenlaste ja mu tagaajajate käest!
17. Lase oma pale paista oma sulase peale, päästa mind oma helduses!
18. Issand, ärgu ma jäägu häbisse, sest ma hüüan sind appi! Jäägu õelad häbisse, jäägu nad vait ning vajugu surmavalda!
19. Jäägu tummaks valetajad huuled, kes jultunult räägivad õige vastu, kõrgilt ja põlgavalt!
20. Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes.
21. Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.
22. Tänu olgu Issandale, et ta kitsikuses on minule imeliselt osutanud oma heldust!
23. Mina ütlesin oma hädas: 'Ma olen ära lõigatud su silma eest!' Siiski kuulsid sa mu anumiste häält, kui ma sind appi hüüdsin.
24. Armastage Issandat, kõik tema vagad! Issand varjab ustavaid, aga ta tasub rohkesti kätte neile, kes ülbesti toimivad.
←  Psalms (31/150)  →