←  Psalms (22/150)  →
1. Laulujuhatajale: viisil 'Koiduaegne emahirv'; Taaveti laul.
2. Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.
3. Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu.
4. Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.
5. Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad;
6. nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.
7. Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.
8. Kõik, kes mind näevad, irvitavad mu üle; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead:
9. 'Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku ta, kiskugu ta välja hädast, sest tal on ju temast hea meel.'
10. Jah, sina oled see, kes tõi mind välja üsast, kes kaitses mind mu ema rinnal.
11. Sinu hooleks ma olen jäetud lapsekojast, mu ema üsast alates oled sina minu Jumal.
12. Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole!
13. Palju härjavärsse ümbritseb mind, Baasani sõnnid piiravad mind.
14. Nad ajavad oma lõuad ammuli mu vastu nagu lõvi, kes murrab ja möirgab.
15. Ma olen välja valatud otsekui vesi ja kõik mu luud-liikmed on koost ära. Mu süda on nagu vaha, ta on sulanud mu sisikonnas.
16. Mu neel on kuiv nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes, surmapõrmu paigutad sa minu.
17. Sest koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber; nad purevad mu käsi ja jalgu,
18. ma võin lugeda kõiki oma luid. Nemad aga vahivad mulle otsa ja parastavad mind.
19. Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast.
20. Aga sina, Issand, ära ole kaugel, mu vägi, tõtta mulle appi!
21. Tõmba mu hing ära mõõga eest, koera käest mu ainuke!
22. Päästa mind lõvi suust ja metshärgade sarvede eest! - Sa vastasid mulle! -
23. Ma tahan su nime kuulutada oma vendadele, keset kogudust ma tahan kiita sind.
24. Teie, kes Issandat kardate, kiitke teda, kõik Jaakobi sugu, austage teda! Ja värisege tema ees, kõik Iisraeli sugu!
25. Sest ta ei pannud halvaks ega põlanud viletsa häda ega varjanud oma palet tema eest, vaid kuulis, kui ta kisendas tema poole.
26. Sinu kohta käib mu kiituslaul suures koguduses, ma tasun oma tõotused nende ees, kes teda kardavad.
27. Vaesed saavad süüa ning saavad kõhud täis; Issandat kiidavad, kes teda otsivad. Teie südamed elagu igavesti!
28. Kõik maailma ääred tuletavad teda meelde ja pöörduvad tagasi Issanda juurde; ja sinu ette kummardavad kõik rahvaste suguvõsad.
29. Sest Issanda päralt on kuninglik võim ja ta valitseb rahvaid.
30. Kõik ilmamaa võimsad kummardagu tema ette; tema ette vajugu põlvili kõik, kes lähevad alla põrmu ja kelle hinge ta ei jäta ellu.
31. Tulevane sugu teenib teda, Issandast jutustatakse tulevasele põlvele.
←  Psalms (22/150)  →