| ← Psalms (146/150) → |
| 1. | Halleluuja! Kiida, mu hing, Issandat! |
| 2. | Ma tahan Issandat kiita oma eluaja! Ma tahan oma Jumalale mängida, niikaua kui mind on! |
| 3. | Ärge lootke vürstide peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi! |
| 4. | Kui tema vaim välja läheb, siis ta pöördub tagasi oma mulda; selsamal päeval kaovad tema kavatsused. |
| 5. | Õnnis on see, kelle abi on Jaakobi Jumal, kelle lootus on Issanda peale, oma Jumala peale, |
| 6. | kes on teinud taeva ja maa, mere ja kõik, mis seal sees on, kes on ustav igavesti, |
| 7. | kes mõistab õiglast kohut neile, kellele liiga tehakse, kes annab leiba näljastele. Issand päästab lahti, kes on kinni seotud. |
| 8. | Issand avab pimedate silmad; Issand seab püsti need, kes on küüru vajutatud. Issand armastab õigeid. |
| 9. | Issand kaitseb võõraid, ta peab ülal vaeslapsi ja lesknaisi; kuid õelate teed ta saadab nurja. |
| 10. | Issand on kuningas igavesti, sinu Jumal, Siion, põlvest põlve! Halleluuja! |
| ← Psalms (146/150) → |