←  Psalms (109/150)  →
1. Laulujuhatajale: Taaveti laul. Mu kiituse Jumal, ära ole vait!
2. Sest nad on avanud mu vastu õela ja petise suu; nad räägivad minuga valekeelel;
3. nad on mind piiranud vihkamissõnadega ja võitlevad mu vastu põhjuseta.
4. Mu armastuse pärast kaebavad nad minu peale, aga mina palvetan.
5. Nemad tasuvad mulle head kurjaga ja mu armastust vihkamisega.
6. Sea õel tema vastu ja saatan seisku ta paremal käel!
7. Kohtust väljugu ta hukkamõistetult ja tema palve saagu patuks!
8. Tema päevi olgu pisut, ta amet saagu teisele!
9. Ta lapsed jäägu vaeslasteks ja ta naine leseks!
10. Ta lapsed hulkugu ümber ja kerjaku ning otsigu toitu kaugel oma varemeist!
11. Liigkasuvõtja võtku kõik, mis tal on, ja muulased rüüstaku ta töövaeva!
12. Ärgu olgu tal kedagi, kes osutab heldust ta vastu, ja ärgu olgu kedagi, kes annaks armu tema vaeslastele!
13. Tema järglased saagu otsa, teises põlves kustugu tema nimi!
14. Tema esiisade pahateod seisku Issandal meeles ja tema ema pattu ärgu kustutatagu!
15. Olgu need Issanda ees alati, ja ta kaotagu maa pealt nende mälestus!
16. Sest see mees ei mõelnud teha head, vaid kiusas viletsat ja vaest ja meeleheitel olevat, et teda surmata.
17. Ta armastas needmist - see tabagu teda! Temale ei meeldinud õnnistamine - see jäägu temast kaugele!
18. Ta riietas end needmisega nagu kuuega - see tungigu nagu vesi tema sisemusse ja nagu õli ta kontidesse!
19. Olgu see temale nagu riie, millesse ta ennast mähib, ja nagu vöö, millega ta alati ennast vöötab!
20. Niisugune olgu mu pealekaebajate palk Issanda käest ja nende palk, kes räägivad kurja minu hinge vastu!
21. Aga sina, Issand, mu Jumal, tee minuga oma nime kohaselt, sest sinu heldus on hea: kisu mind välja!
22. Sest mina olen vilets ja vaene, ja mu süda on läbi torgatud mu sees.
23. Ma kaon nagu vari, mis pikemaks venib, mind raputatakse maha nagu rohutirtse.
24. Mu põlved nõrkevad paastumisest ja mu liha kõhnub rasvatuks.
25. Ma olen saanud neile teotuseks, mind nähes nad vangutavad pead.
26. Aita mind, Issand, mu Jumal! Päästa mind oma heldust mööda!
27. Tundku nad, et see on sinu käsi, et sina, Issand, oled seda teinud!
28. Kui nad neavad, siis sina õnnista! Kui nad kipuvad kallale, siis jäägu nad häbisse, aga sinu sulane rõõmustagu!
29. Mu vastased riietugu teotusega ja mähkigu end oma häbisse nagu ülekuube!
30. Ma tahan Issandat väga tänada oma suuga ja paljude seas teda kiita,
31. sest tema seisab vaese paremal käel, et päästa tema hing hukkamõistjate käest.
←  Psalms (109/150)  →