← Proverbs (9/31) → |
1. | Tarkus ehitas enesele koja, raius oma seitse sammast. |
2. | Ta tappis tapaloomad, segas veini, kattis lauagi valmis. |
3. | Ta läkitas oma teenijad, laskis hüüda linna küngastel: |
4. | 'Kes on kogenematu, pöördugu siia!' Napiarulisele ta ütles: |
5. | 'Tulge, sööge mu leiba ja jooge mu segatud veini! |
6. | Jätke maha rumalus, et jääksite elama, ja käige arukuse teel!' |
7. | Kes õpetab pilkajat, toob iseenesele häbi, ja kes noomib õelat, sellele jääb külge halb märk. |
8. | Ära noomi pilkajat, et ta sind ei vihkaks, noomi tarka, ja ta armastab sind! |
9. | Anna targale, ja ta saab veelgi targemaks, õpeta õiglast, ja ta võtab veelgi enam õpetust! |
10. | Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus. |
11. | Sest minu läbi saavad su päevad paljuks ja su eluaastad jätkuvad. |
12. | Kui oled tark, siis oled tark iseenese jaoks; ja kui oled pilkaja, siis pead sedagi üksinda kandma. |
13. | Meeletusenaine on rahutu, rumalus ei tunne midagi. |
14. | Ta istub oma koja uksel, istme peal linna küngastel, |
15. | kutsudes möödaminejaid, neid, kes käivad otseradu: |
16. | 'Kes on kogenematu, pöördugu siia!' Ja napiarulisele ta ütleb: |
17. | 'Varastatud vesi on magus ja salajas söödud leib on hõrk.' |
18. | Aga teine ei teagi, et seal on kadunud hinged, et tema kutsutud on põrgu sügavustes. |
← Proverbs (9/31) → |