←  Proverbs (18/31)  →
1. Kes end eraldab, otsib, mida ta himustab; kõige jõuga tülitseb ta.
2. Albil pole head meelt arukusest, küll aga oma arvamuste avaldamisest.
3. Kui tuleb ülekohtune, tuleb ka põlgus ja koos häbiga teotus.
4. Sõnad mehe suust on sügav vesi, tarkuseallikas on vulisev oja.
5. Ei ole hea olla õela poolt, et õiget kohtus väärata.
6. Albi huuled toovad riidu ja tema suu kutsub lööke.
7. Albi suu on hukatuseks temale enesele ja ta huuled on püüdepaelaks ta hingele.
8. Keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad ja lähevad otse sisikonna soppidesse.
9. Isegi see, kes oma töös on loid, on hävitaja vend.
10. Issanda nimi on tugev torn: sinna jookseb õige ja leiab varju.
11. Rikka varandus on tema tugev linn ja ta enese kujutluses kõrge müüri sarnane.
12. Enne langust läheb inimese süda ülbeks, aga enne au on alandus.
13. Kui keegi vastab enne ärakuulamist, siis on see tema rumalus ja häbi.
14. Mehine meel talub haigust, aga kes võiks kannatada rusutud vaimu?
15. Mõistliku süda hangib teadlikkust ja tarkade kõrv otsib teadmisi.
16. And avab inimesele tee ja viib teda suurte ette.
17. Oma riiuasjas on esimesel õigus, kuni tuleb teine ja teda läbi katsub.
18. Liisk lõpetab tülid ja otsustab vägevate vahel.
19. Petetud venda on raskem võita kui tugevat linna, ja tülid on otsekui kindluse riiv.
20. Oma suu viljast saab mehe kõht täis, ta küllastub oma huulte saagist.
21. Surm ja elu on keele võimuses, ja kes seda armastab, saab süüa selle vilja.
22. Kes leiab naise, leiab õnne ja saab Issanda hea meele osaliseks.
23. Kehv kõneleb anudes, aga rikas vastab karmilt.
24. On sõpru, kes üksteist maha löövad, aga mõni sõber on ustavam kui vend.
←  Proverbs (18/31)  →