| ← Proverbs (17/31) → |
| 1. | Parem kuiv paluke rahus kui kojatäis ohvriliha riiuga. |
| 2. | Tark sulane valitseb häbitu perepoja üle ning jagab pärisosa nagu üks vendadest. |
| 3. | Sulatuspott on hõbeda ja ahi kulla jaoks, aga Issand katsub südamed läbi. |
| 4. | Kurjategija paneb tähele nurjatuid huuli, petis kuulab kurjakuulutavat keelt. |
| 5. | Kes kehva pilkab, teotab tema Loojat, ei jää karistuseta, kes tunneb rõõmu teise õnnetusest. |
| 6. | Lapselapsed on vanade kroon ja laste uhkuseks on nende vanemad. |
| 7. | Selge jutt ei sobi rumalale, veel vähem siis vale kõne vürstile. |
| 8. | Meelehea on andja silmis nagu võlukivi: kuhu ta iganes pöördub, seal on tal edu. |
| 9. | Kes üleastumise kinni katab, otsib armastust, aga kes seda meelde tuletab, lahutab ennast sõbrast. |
| 10. | Noomitus mõjub arukale rohkem kui sada hoopi albile. |
| 11. | Õel inimene püüab aina vastu hakata, ent temale läkitatakse kallale julm käskjalg. |
| 12. | Pigemini tulgu mehele vastu karu, kellelt pojad on röövitud, kui alp oma rumalusega. |
| 13. | Kes head kurjaga tasub, selle kojast ei lahku õnnetus. |
| 14. | Kes alustab tüli, päästab otsekui vee valla: seepärast jäta järele, enne kui puhkeb riid! |
| 15. | Õela õigeks- ja õige hukkamõistja - need mõlemad on Issanda meelest jäledad. |
| 16. | Mis kasu on rahast albi käes, kui tal ei ole soovi omandada tarkust? |
| 17. | Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend. |
| 18. | Arutu on inimene, kes kätt lööb, kes hakkab käendajaks oma ligimese ees. |
| 19. | Kes armastab tüli, armastab üleastumist; kes teeb oma ukse kõrgeks, otsib hukatust. |
| 20. | Kel valelik süda, ei leia õnne, ja kes oma keelega keerutab, langeb õnnetusse. |
| 21. | Alp on meelehärmiks oma sünnitajale ja rumala isa ei tunne rõõmu. |
| 22. | Rõõmus süda toob head tervenemist, aga rõhutud vaim kuivatab luudki. |
| 23. | Õel võtab põuest vastu meelehead, et teha kõveraks õiguse teid. |
| 24. | Arukal on tarkus näo ees, aga albi silmad sihivad maailma otsa. |
| 25. | Alp poeg on kurvastuseks isale ja meelekibeduseks oma sünnitajale. |
| 26. | Ei ole hea karistada õiget ega peksta õilsat tema õigluse pärast. |
| 27. | Kes oma sõnu peatab, on arukas, ja mõistlik mees on külmavereline. |
| 28. | Isegi rumalat peetakse targaks, kui ta vaikib, ja mõistlikuks, kui ta oma huuled kinni peab. |
| ← Proverbs (17/31) → |