←  Job (24/42)  →
1. Miks ei ole Kõigevägevam talletanud karistusaegu, ja miks need, kes teda tunnevad, ei saa näha tema päevi?
2. Piirimärke nihutatakse, karja riisutakse ja karjatatakse kui oma.
3. Vaeslaste eesel viiakse ära, lesknaise härg võetakse pandiks.
4. Vaesed tõugatakse teelt kõrvale, kõik maa viletsad peavad peitu pugema.
5. Vaata, otsekui metseeslid kõrbes lähevad nad oma tööle toidust otsima: lagendik on leib tema lastele.
6. Väljal peavad nad lõikama seda, mis pole nende oma, ja koristama õela viinamäge.
7. Nad peavad ööbima alasti, riieteta, ja külmas olema katteta.
8. Mägede äikesevihmast saavad nad märjaks, ja olles varjupaigata, liibuvad nad vastu kaljut.
9. Tissi otsast riisutakse vaeslaps ja vaese vastu võetakse panti.
10. Nad käivad alasti, riieteta, ja kannavad näljastena viljavihke.
11. Müüride vahel nad peavad suruma õli, sõtkuma surutõrt, aga kannatama janu.
12. Rahva linnades ägatakse ja haavatute hing hüüab appi; ent Jumal ei pane tähele jõledust.
13. On neid, kes on valguse vastased, kes ei taha tunda selle teid ega jääda selle radadele.
14. Koiduajal tõuseb mõrvar üles, et tappa viletsat ja vaest, ja öösel on ta nagu varas.
15. Abielurikkuja silm ootab hämarust, mõeldes: 'Ükski silm ei näe mind!' ja paneb katte näole.
16. Pimeduses murtakse kodadesse: päeval nad redutavad kodus, nad ei taha valgusest teada.
17. Sest sügav pimedus on neile kõigile hommikuks ja pimeduse hirmud on nende sõbrad.
18. Aga päeva koites on neil kiire. Neetud olgu maal nende põld, ükski surutõrre sõtkuja ärgu pöördugu nende viinamäele!
19. Põud ja kuumus võtavad lumeveed, surmavald võtku patustajad!
20. Üsk unustab ta, uss mõnuleb temast, teda ei mäletata enam: nõnda murtakse ülekohus nagu puu.
21. Ta vaevab lastetut, kes pole sünnitanud, ja ei tee head lesknaisele.
22. Ent Jumal oma jõuga pikendab vägivaldsete iga: nad tõusevad üles, isegi kui neil ei ole enam lootustki eluks.
23. Ta annab neile julgeoleku ja nad saavad sellest tuge; aga ta silmad on nende teede peal.
24. Nad on tõusnud üürikeseks - ja siis ei ole neid enam. Neid alandatakse, neid kistakse nagu kõiki muidki ja nad lõigatakse ära otsekui viljapead.
25. Eks ole ju nõnda? Kes tahaks teha mind valelikuks ja mu sõnad tühjaks?'
←  Job (24/42)  →