←  Job (13/42)  →
1. Vaata, kõike seda on mu silm näinud, kõrv kuulnud ja tähele pannud.
2. Mida teie teate, seda tean minagi, ma ei jää teist maha.
3. Aga ma tahaksin Kõigevägevamaga rääkida ja meeleldi ennast kaitsta Jumala ees.
4. Sest teie olete valega võõpajad, ebaarstid olete teie kõik!
5. Oleks küll parem, kui te vaikiksite, siis võiks seda pidada teie tarkuseks.
6. Kuulge ometi mu manitsust ja pange tähele mu huulte väiteid!
7. Kas tahate Jumala kasuks valet rääkida ja tema heaks pettust sõnastada?
8. Kas tahate olla tema poolt, Jumala kasuks asja ajada?
9. Ons see hea, kui ta teid läbi katsub? Või tahate teda petta nagu inimest?
10. Ta karistab teid karmilt, kui te oma poolehoidu osutate salalikult.
11. Kas tema auväärsus ei teegi teile hirmu ja kartus tema ees ei valda teid?
12. Teie väited on tuhka kirjutatud, teie kilbid on savikilbid.
13. Olge vait mu ees ja laske mind rääkida, tulgu siis mu peale mis tahes!
14. Ma võtan oma ihu hammaste vahele ja panen oma hinge pihku.
15. Vaata, ta tapab mu! Ma ei looda enam! Ma tahan tema ees ainult õigustada oma teed.
16. Seegi on mulle abiks, et jumalatu ei pääse tema palge ette.
17. Kuulge hästi mu sõnu ja võtke kõrvu mu seletus!
18. Vaata ometi, ma olen asunud õigust jalule seadma: ma tean, et mul on õigus.
19. Kes tahaks mulle vastu vaielda? Siis ma vaikiksin nüüd ja heidaksin hinge.
20. Ainult kaks asja tee mulle, siis pole mul vaja ennast sinu eest peita:
21. võta käsi mu pealt ära ja hirm sinu ees ärgu heidutagu mind!
22. Hüüa siis ja mina vastan, või räägin mina ja sina vasta mulle!
23. Kui palju on mul süütegusid ja patte? Tee mulle teatavaks mu üleastumine ja patt!
24. Miks peidad oma palge ja pead mind oma vaenlaseks?
25. Kas tahad hirmutada lendlevat lehte ja taga ajada kuivanud kõrt,
26. et sa mu vastu kirja paned kibedaid asju ja lased mind tasuda mu noorpõlve süütegusid,
27. paned mu jalad pakku, valvad kõiki mu radu ja märgid enesele mu jalajälgi?
28. Jah, inimene on kõdunenud nahklähkri sarnane, otsekui koi järatud riie.
←  Job (13/42)  →