| ← Job (10/42) → |
| 1. | Mu hing on elust tüdinud, ma annan voli oma kaebusele, ma räägin oma hingekibeduses, |
| 2. | ma ütlen Jumalale: Ära mõista mind hukka! Anna mulle teada, miks sa mind kimbutad! |
| 3. | Kas sinu meelest on hea, et sa rõhud mind, et sa põlgad oma kätetööd, aga valgustad õelate nõupidamist? |
| 4. | Ons sul lihalikud silmad või näed sa, nagu inimene näeb? |
| 5. | Ons su päevad nagu inimese päevad või on su aastad nagu mehe aastad, |
| 6. | et sa uurid mu süüd ja nõuad taga mu pattu, |
| 7. | kuigi sa tead, et mina ei ole süüdlane ja et ei ole kedagi, kes sinu käest võiks päästa? |
| 8. | Sinu käed kujundasid ja valmistasid mind üheskoos ümberringi - ja sa neelad mu ära! |
| 9. | Pea meeles, et sa mind oled teinud otsekui savist. Ja nüüd tahad mind jälle viia tagasi põrmu. |
| 10. | Eks sa ole mind valanud nagu piima ja lasknud kalgendada juustu sarnaselt? |
| 11. | Sa katsid mind naha ja lihaga ning põimisid ühte kontide ja kõõlustega. |
| 12. | Sa andsid mulle elu ja osaduse, ja su hoolitsus hoidis mu vaimu. |
| 13. | Aga selle sa talletasid oma südamesse, ma tean, et sul oli meeles see: |
| 14. | kui mina pattu teen, siis valvad sina mind ega jäta mind karistamata. |
| 15. | Häda mulle, kui oleksin süüdi! Aga isegi õigena ei julge ma pead tõsta, olles täis häbi ja nähes oma viletsust. |
| 16. | Ja kui ma tõusekski, sa ajaksid mind taga nagu lõvi ja teeksid jälle mu kallal imetegusid. |
| 17. | Sa tood mu vastu uusi tunnistajaid ja kasvatad oma viha mu vastu, üha pannes vaeva mulle peale. |
| 18. | Miks tõid mind välja emaihust? Oleksin ometi hinge heitnud, et ükski silm ei oleks mind näinud! |
| 19. | Siis oleks mind viidud emaüsast hauda, otsekui mind ei oleks olnudki. |
| 20. | Eks lakka mu päevade pisku? Jäta mind, et võiksin olla pisutki rõõmsam, |
| 21. | enne kui ma tagasitulekuta lähen pimeduse ja surmavarju maale, |
| 22. | maale, kus pimedus on pilkane, kus on surmavari ja kaos ja kus valguski on pimedus!' |
| ← Job (10/42) → |