←  Isaiah (48/66)  →
1. Kuulge seda, Jaakobi sugu, keda nimetatakse Iisraeli nimega, kes olete võrsunud Juuda seemnest, kes vannute Issanda nime juures ja kuulutate Iisraeli Jumalat - ometi mitte tões ja õiguses,
2. ehk küll nad nimetavad endid püha linna järgi ja toetuvad Iisraeli Jumalale, kelle nimi on vägede Issand -,
3. endisi asju olen ma teatanud ammu, need on lähtunud minu suust ja mina olen neid kuulutanud. Äkitselt tegin ma need teoks ja need sündisid.
4. Ma teadsin, et sa oled kangekaelne, et su kuklakõõlus on raudne ja otsaesine vaskne.
5. Seepärast ma teatasin sulle ammu, kuulutasin sulle, enne kui see sündis, et sa ei ütleks: 'Seda tegi mu ebajumal, mu nikerdatud ja valatud kuju käskis nõnda.'
6. Sa oled kuulnud, nüüd vaata seda kõike! Ja teie, kas te ei tahaks seda tunnustada? Nüüdsest peale ma kuulutan sulle uusi asju ja saladusi, mida sa ei tea.
7. Need on loodud äsja, ja mitte ammu, ja enne tänast päeva ei ole sa neist kuulnud, et sa ei saaks öelda: 'Vaata, ma teadsin seda!'
8. Ei ole sa kuulnud ega teadnud, ka ei ole su kõrv varem selleks lahti olnud; sest ma tean, et sa tõepoolest oled truuduseta ja et juba emaihust alates hüütakse sind üleastujaks.
9. Oma nime pärast olen ma pikameelne ja oma kuulsuse pärast hoian ma ennast tagasi, et sind mitte hävitada.
10. Vaata, ma olen sind sulatanud, ometi mitte kui hõbedat: ma olen sind proovinud viletsuse ahjus.
11. Iseenese pärast, iseenese pärast teen ma seda, sest muidu ju teotataks mind. Oma au ma teistele ei anna!
12. Kuule mind, Jaakob, ja Iisrael, mu kutsutu! See olen mina! Mina olen esimene, mina olen ka viimne.
13. Minu käsi on rajanud maale aluse ja mu parem käsi on laotanud taeva; kui ma neid hüüan, siis nad astuvad üheskoos ette.
14. Kogunege kõik ja kuulge! Kes neist on seda kuulutanud? See, keda Issand armastab, näitab oma tahet Paabelis ja oma käsivart kaldealaste seas.
15. Mina, mina olen rääkinud, mina olen ta kutsunud, olen tema toonud ja tema teekond läheb korda.
16. Tulge mu juurde, kuulge seda! Mina ei ole algusest peale rääkinud salajas, juba kui see sündis, olin ma seal. Ja nüüd on Issand Jumal läkitanud minu ja oma Vaimu.
17. Nõnda ütleb Issand, su lunastaja, Iisraeli Püha: Mina olen Issand, su Jumal, kes sulle õpetab, mis on kasulik, kes sind juhatab teele, mida sa pead käima.
18. Kui sa ometi oleksid tähele pannud mu käske! Siis oleks su rahu olnud kui jõgi ja su õigus oleks olnud otsekui mere lained.
19. Su sugu oleks olnud nagu liiva ja su ihuvilja selle sõmerate sarnaselt: ei oleks hävitatud ega kaotatud tema nime mu palge eest.
20. Minge välja Paabelist, põgenege Kaldeast, rõõmuhüüdega andke teada, kuulutage seda, levitage maailma ääreni, öelge: 'Issand on lunastanud oma sulase Jaakobi.
21. Nad ei saanud tunda janu, kui ta viis neid läbi kõrbete: ta laskis neile kaljust vett voolata, ta lõhestas kalju ja vesi vulises.'
22. Õelatel ei ole rahu, ütleb Issand.
←  Isaiah (48/66)  →