←  Isaiah (41/66)  →
1. Kuulake mind vaikides, saared, ja rahvad, koguge jõudu! Astuge ligi, rääkige siis, mingem üheskoos kohtu ette!
2. Kes äratas ida poolt selle, kel kordaminek kannul käib? Kes andis tema kätte rahvad ja alistas kuningad, et ta mõõk need põrmustaks ja ta amb teeks nad hajuvaiks kõrteks?
3. Tema ajab neid taga, kulgeb ohutult rada, mida ta jalad ei käi.
4. Kes on seda teinud ja teostanud? See, kes algusest peale on kutsunud rahvapõlvi: Mina, Issand, olen esimene ja olen viimastegi juures seesama.
5. Saared nägid ja kartsid, maailma ääred värisesid, nad astusid ligi ja tulid.
6. Üks aitas teist ja ütles oma vennale: 'Ole vahva!'
7. Valaja julgustab kullasseppa, naastu vasardaja alasil tagujat, öeldes joodetu kohta: 'See on hea!' ja kinnitades naeltega, et see ei kõiguks.
8. Aga sina, Iisrael, mu sulane, Jaakob, kelle ma olen valinud, mu sõbra Aabrahami sugu,
9. sina, kelle ma võtsin maailma äärtest ja kutsusin selle kaugemaist paigust, öeldes sulle: 'Sina oled mu sulane, ma valisin sinu ega põlanud sind!' -
10. ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!
11. Vaata, häbenema ja piinlikkust tundma peavad kõik, kes on sinule vihased; olematuks saavad ja hukkuvad mehed, kes riidlevad sinuga.
12. Sa otsid, aga enam sa ei leia neid mehi, kes võitlevad sinu vastu; olematuks saavad ja lõpevad mehed, kes sõdivad sinu vastu.
13. Sest mina olen Issand, su Jumal, kes kinnitab su paremat kätt, kes sulle ütleb: 'Ära karda, mina aitan sind!'
14. Ära karda, ussike Jaakob, väetike Iisrael, mina aitan sind, ütleb Issand ja su lunastaja, Iisraeli Püha.
15. Vaata, ma panen sind pahmareeks, uueks ja paljuhambuliseks: sa peksad mägesid nagu reht ja jahvatad neid, teed künkad aganaiks;
16. sa tuulad neid, tuul kannab neid, torm puistab need laiali. Aga sina ise ilutsed Issanda tõttu, kiitled Iisraeli Püha tõttu.
17. Kui viletsad ja vaesed asjata otsivad vett ja nende keel kuivab janust, siis mina, Issand, kuulen neid, mina, Iisraeli Jumal, ei jäta neid maha.
18. Ma panen jõed voolama viljatuil künkail ja allikad orgude põhjas; ma muudan järveks kõrbe ja veelätteiks põuase maa.
19. Ma istutan kõrbesse seedreid, akaatsiaid, mürte ja õlipuid; ma panen lagendikule küpresse koos plataanide ja piiniatega,
20. et nad näeksid ja teaksid, tähele paneksid ja ühtlasi mõistaksid, et seda on teinud Issanda käsi ja selle on loonud Iisraeli Püha.
21. Tooge ette oma riiuasi, ütleb Issand, esitage oma tõendid, ütleb Jaakobi kuningas!
22. Esitage ja kuulutage meile, mis on tulemas! Jutustage endisist asjust, missugused need olid, et saaksime südamesse võtta ja mõista nende tulemusi! Või laske meid kuulda tulevasi asju,
23. kuulutage, mis tuleb pärastpoole, et me teaksime, kas te olete jumalad. Tehke ometi midagi, olgu head või kurja, et saaksime üheskoos imetleda ja näha.
24. Vaata, teie ei olegi midagi ja teie töö on tühjast: kes teid eelistab, teeb jäledust.
25. Mina äratasin põhja poolt ühe, ja ta tuli, päikesetõusu poolt mu nime appihüüdja, kes tallab valitsejaid nagu savi, otsekui sõtkuks potissepp saue.
26. Kes on seda kuulutanud algusest peale, et oleksime seda teadnud, et oleksime saanud öelda: 'Temal oli õigus!'? Ükski ei teatanud, ükski ei kuulutanud, ükski ei kuulnud teie sõnu.
27. Vaata, mina olin esimene, kes kuulutas Siionile: 'Näe, siin nad on!' ja andis Jeruusalemmale hea sõnumi tooja.
28. Ja kui ma vaatan, siis ei olegi kedagi, ja neist ei ole nõuandjat, et saaksin neilt küsida ja nad annaksid vastuse.
29. Vaata, nad kõik on tühised, nende teod on eimiski, nende valatud kujud on tühipaljas tuul.
←  Isaiah (41/66)  →