←  Isaiah (24/66)  →
1. Vaata, Issand laastab maa ja rüüstab selle, paiskab segi selle pinna ja pillutab elanikud.
2. Ja nagu rahvaga, nõnda sünnib preestriga, nagu sulasega, nõnda ta isandaga, nagu teenijaga, nõnda ta emandaga, nagu ostjaga, nõnda müüjaga, nagu laenuandjaga, nõnda laenajaga, nagu võlausaldajaga, nõnda võlgnikuga.
3. Maa laastatakse täiesti ja riisutakse sootuks, sest Issand on öelnud selle sõna.
4. Maa leinab, laostub, ilmamaa närbub, laostub, maa rahva ülikud rammestuvad.
5. Maa on rüvetunud oma elanike all, sest need on üle astunud Seadusest, muutnud seadlusi, murdnud igavese lepingu.
6. Seepärast neelab needus maa ja selle elanikud peavad kandma oma süüd; seepärast kahaneb maa elanike hulk ja vähe inimesi jääb järele.
7. Vein leinab, viinapuu kuivab, ägavad kõik, kes olid südamest rõõmsad.
8. Lõpeb trummide lõbu, lakkab hõiskajate lärm, kaob kandle rõõm.
9. Enam ei jooda lauldes veini, vägijook on joojale kibe.
10. Tühi linn purustatakse, kõik kojad suletakse, sissepääsu ei ole.
11. Tänavail karjutakse veini järele, kõik rõõm kaob, maa lust lahkub.
12. Linna jääb häving ja värav taotakse puruks.
13. Sest nõnda peab sündima keset maad, rahvaste keskel, otsekui õlipuu raputus, otsekui järelnoppimine pärast viinamarjalõikuse lõppu.
14. Need seal tõstavad häält, rõkatavad rõõmust, Issanda ülevuse tõttu hõiskavad lääne poolt:
15. 'Seepärast austage ka ida pool Issandat, mere saartel Issanda, Iisraeli Jumala nime.'
16. Maa äärest kuuleme kiituslaule: 'Austus õigele!' Aga mina ütlen: Kadu mulle, kadu mulle! Häda mulle, petised petavad, jah, petised petavad petise kombel!
17. Pelg, püügiauk ja püüdepael on su ees, maa elanik.
18. Kes siis põgeneb peletushüüu eest, langeb püügiauku; aga kes tuleb püügiaugust välja, selle püüab püüdepael. Sest kõrguse luugid avanevad ja maa alused vappuvad.
19. Maa põrub põrmuks, maa lõheneb lõhki, maa kõigub kõvasti.
20. Maa vaarub tugevasti, joobnu sarnaselt, ja vangub otsekui vahionn. Tema üleastumine lasub raskesti ta peal, ta langeb ega tõuse enam.
21. Sel päeval nuhtleb Issand kõrguse väehulki kõrgel ja maa kuningaid maa peal.
22. Need kogutakse kokku, kogutakse vangidena auku, suletakse vangitorni ja hulga aja pärast nuheldakse neid.
23. Siis on kuul häbi ja päike häbeneb, sest vägede Issand on kuningas Siioni mäel ja Jeruusalemmas, ja tema vanemate ees paistab auhiilgus.
←  Isaiah (24/66)  →