←  Isaiah (22/66)  →
1. Ennustus Nägemuseoru kohta: Mis sul siis nüüd on, et oled tervenisti läinud katustele,
2. sa kärarikas, rahutu linn, ülemeelik linnake? Su tapetuid ei tapeta mõõgaga ega sure nad sõjas.
3. Kõik su juhid põgenevad üheskoos, võetakse vangi ammutagi. Kõik, kes su omadest leitakse, võetakse üheskoos vangi, kuigi põgenevad kaugele.
4. Seepärast ma ütlen: Ärge vaadake mind, ma nutan kibedasti; ärge kippuge mind trööstima mu rahva tütre julma kohtlemise pärast!
5. Sest Jumalal, vägede Issandal, on Nägemuseorus jahmatuse, tallamise ja segaduse päev: müüride murdmine ja hädakisa mägedeni.
6. Eelam võtab nooletupe, sõjavankrite vooris on mehed ja ratsanikud, ja Kiir vabastab kilbi kattest.
7. Su ilusad orud täituvad vankritega ja ratsanikud asuvad otse väravate vastas.
8. Ta võtab ära Juuda kaitse ja sel päeval sa vaatad relvade poole Metsakojas.
9. Te näete, et Taaveti linnas on palju müürimurde, ja te kogute Alatiiki vett.
10. Te loete üle Jeruusalemma kojad ja kisute kodasid maha, et kindlustada müüri.
11. Ja te teete müüride vahele mahuti Vanatiigi vee jaoks. Aga te ei vaata selle poole, kes seda teeb, ega näe, kes seda ammu valmistas.
12. Jah, Jumal, vägede Issand, kutsub sel päeval nutma ja leinama, pead pügama ja kotiriiet ülle võtma.
13. Aga vaata, siis on lust ja rõõm: härgade tapp ja lammaste veristus, süüakse liha ja juuakse veini. 'Söögem ja joogem, sest homme me sureme!'
14. Kuid vägede Issand on mulle kõrva ilmutanud: Tõesti, seda süüd ei lepitata teile surmani, ütleb Jumal, vägede Issand.
15. Nõnda ütleb Jumal, vägede Issand: Tule, mine selle valitseja juurde, Sebna juurde, kes on kojaülemaks, ja ütle:
16. 'Mis sul siin asja on ja kes sul siin on, et sa siin raiud enesele hauda, raiud oma haua kõrgele, uuristad enesele elamu kaljusse?
17. Vaata, Issand viskab sind kaares kaugele vägeva mehe viskega, ja haarates sinust kõvasti kinni,
18. mässib ta sind koguni keraks ning virutab kui palli igati laiale maale: seal sa sured ja sinna jäävad su toredad vankrid, sina, oma isanda koja häbi.'
19. Mina tõukan sinu su ametist, ja sind aetakse ära su kohalt.
20. Ja sel päeval kutsun ma oma sulase Eljakimi, Hilkija poja,
21. panen temale selga sinu kuue, kinnitan talle vööle sinu vöö ja annan tema kätte sinu valitsuse: tema saab siis isandaks Jeruusalemma elanikele ja Juuda soole.
22. Ja ma panen Taaveti koja võtme temale õlale: tema avab ja ükski ei sule, tema suleb ja ükski ei ava.
23. Mina löön ta nagu varna kindlasse kohta ja ta saab aujärjeks oma isa soole.
24. Tema külge riputatakse kogu ta isa soo koorem: võrsed ja lehed, kõik väiksed asjadki, kausikestest kuni igasuguste kruusideni.
25. Siis, ütleb vägede Issand, annab järele kindlasse kohta löödud varn: see murdub ja langeb, ja koorem, mis selle küljes oli, puruneb. Jah, Issand on rääkinud.
←  Isaiah (22/66)  →