←  Ezekiel (26/48)  →
1. Ja üheteistkümnendal aastal, esimese kuu esimesel päeval tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
2. 'Inimesepoeg! Kuna Tüüros ütleb Jeruusalemma kohta: 'Paras talle! Purustatud on rahvaste uks! Minu kasuks on sündinud pööre: mina täitun, tema on tühi!',
3. siis ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, ma olen su vastu, Tüüros, ja lasen tõusta su vastu palju rahvaid, otsekui meri tõstab oma laineid.
4. Need hävitavad Tüürose müürid ja kisuvad maha ta tornid; ja mina pühin sealt ära ta põrmugi ning teen ta paljaks kaljuks.
5. Temast saab nootade kuivatuspaik, mis asub keset merd - sest mina olen rääkinud, ütleb Issand Jumal - ja ta jääb rahvaile saagiks.
6. Tema tütarlinnad maismaal tapetakse mõõgaga ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.
7. Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma toon põhja poolt Tüürose kallale Paabeli kuninga Nebukadnetsari, kuningate kuninga, hobuste, sõjavankrite, ratsanike ja suure sõjaväega.
8. Su tütarlinnad maismaal tapab ta mõõgaga, ja paneb su vastu piiramisseadmed, kuhjab su vastu valli, püstitab su vastu kaitsevarju,
9. juhib oma müüripurustaja hoobid su müüridesse ja kisub su tornid maha oma raudriistadega.
10. Tema hobuste rohkuse pärast katab sind tolm ning ratsanike, rataste ja vankrite mürinast värisevad su müürid, kui ta tuleb sisse su väravaist, nagu tullakse sisse vallutatud linna.
11. Oma hobuste kapjadega trambib ta puruks kõik su tänavad, ta tapab mõõgaga su rahva ja su tugevad kivisambad langevad maha.
12. Nad riisuvad su vara ja röövivad su kauba; nad kisuvad maha su müürid ja lammutavad su kaunid kojad; su kivid, palgid ja prügi heidavad nad merre.
13. Nõnda ma lõpetan su laulude kõla ja enam ei ole kuulda su kannelde helinat.
14. Ma teen sind paljaks kaljuks, sinust saab nootade kuivatuspaik, sind ei ehitata enam üles. Sest mina, Issand, olen rääkinud, ütleb Issand Jumal.
15. Nõnda ütleb Issand Jumal Tüürosele: Eks värise saared su langemise mürinast, kui haavatud oigavad, kui toimub tapmine su sees?
16. Kõik mere vürstid astuvad alla oma aujärgedelt, heidavad ära oma mantlid ja võtavad seljast kirjatud kuued; nad riietuvad hirmuvärinaisse, istuvad maas, vabisevad üha ja on kohkunud sinu pärast.
17. Ja nad alustavad sinu pärast nutulaulu ning ütlevad sulle: 'Kuidas sa küll oled hukkunud, meresõitjatest asustatu, ülistatud linn, kes merel oli vägev, tema ise ja ta elanikud, kes täitis hirmuga kõiki ümberkaudu.
18. Nüüd värisevad saared su langemispäeval, jah, meresaared on kohkunud su lõpu pärast.'
19. Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Kui ma teen sind laastatud linnaks, linnade sarnaseks, milles ei elata, kui ma lasen süvaveel tulvata sinust üle ja suurveel su katta,
20. siis ma tõukan sind alla nende juurde, kes on hauda läinud, muistse rahva juurde; ja ma panen sind elama maa sügavustesse, ürgsete varemete keskele koos nendega, kes on hauda läinud, et sa enam ei pöörduks tagasi; aga elavate maale annan ma kauniduse.
21. Ma teen sind hirmutiseks ja sind ei ole enam: kui sind otsitakse, siis ei leita sind mitte iialgi, ütleb Issand Jumal.'
←  Ezekiel (26/48)  →