←  Ezekiel (21/48)  →
1. Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
2. 'Inimesepoeg, pööra oma pale lõuna poole ja lase oma sõnad voolata lõunasse! Kuuluta prohvetlikult metsamaa kohta Lõunamaal
3. ja ütle Lõunamaa metsale: Kuule Issanda sõna! Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma süütan su külge tule ja see põletab sinus kõik toored puud ja kõik kuivanud puud. See lõõmav leek ei kustu ja selles kõrbevad kõik palged lõunast põhja.
4. Ja kõik näevad, et mina, Issand, olen süüdanud selle põlema; see ei kustu.'
5. Mina aga ütlesin: 'Oh Issand Jumal! Nad ütlevad minu kohta: Küllap ta räägib tähendamissõnu.'
6. Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
7. 'Inimesepoeg, pööra oma pale Jeruusalemma poole ja lase oma sõnad voolata pühapaikade vastu! Ja kuuluta prohvetlikult Iisraeli maa kohta
8. ning ütle Iisraeli maale: Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma olen sinu vastu ja tõmban oma mõõga tupest ning hävitan sinust õige ja õela.
9. Sellepärast et ma tahan sinust hävitada õige ja õela, tuleb mu mõõk oma tupest välja kõigi vastu lõunast põhja.
10. Ja kõik saavad tunda, et mina, Issand, olen tõmmanud oma mõõga tupest välja - see ei lähe enam sinna tagasi.
11. Aga sina, inimesepoeg, oiga! Murdunud niuetega ja kibedust tundes oiga nende silme ees!
12. Ja kui nad sinult küsivad: 'Mispärast sa oigad?', siis vasta: Sõnumi pärast. Kui see tuleb, siis nõrkeb iga süda ja lõtvuvad kõik käed; iga vaim lööb araks ja kõik põlved nõtkuvad. Vaata, see tuleb ja sünnib, ütleb Issand Jumal.'
13. Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
14. 'Inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult ja ütle: Nõnda ütleb Issand. Ütle: Mõõk, mõõk on ihutud ja juba haljaks nühitud.
15. Ihutud, et see hästi tapaks, haljaks nühitud, et see välguks. Või peaksime rõõmutsema? Mu poja kepp põlgab iga puud.
16. Haljana on see antud pihku haaramiseks: mõõk on ihutud ja haljaks nühitud, et selle saaks anda tapja kätte.
17. Kisenda ja ulu, inimesepoeg, sest see tuleb mu rahva kallale, kõigi Iisraeli vürstide kallale: nad antakse koos mu rahvaga mõõga ette! Sellepärast löö endale vastu puusa!
18. Sest katsumine tuleb - aga kuidas, kui ei ole vihatud vitsagi? ütleb Issand Jumal.
19. Aga sina, inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult ja löö käsi kokku! Ja kahekordistugu mõõk, saagu kolmekordseks mahalöömise mõõk, see suur mahalöömise mõõk, mis käib nende ümber,
20. et südamed vabiseksid ja komistusi oleks palju! Kõigi nende väravate juurde olen ma pannud ähvardusmõõga: see on tehtud välkumiseks, ihutud tapmiseks.
21. Koondu paremale, suundu vasakule, kuhu iganes su teral on kästud!
22. Minagi löön käsi kokku ja vaigistan oma tulist viha. Mina, Issand, olen rääkinud.'
23. Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
24. 'Sina, inimesepoeg, tee kaks teed Paabeli kuninga mõõga tulekuks, samalt maalt tulgu mõlemad; ja valmista teetulp, valmista see linnatee otsa juurde.
25. Märgi mõõga tuleku tee ammonlaste Rabbasse ja Juudasse, kindlustatud Jeruusalemma!
26. Sest Paabeli kuningas seisab teelahkmel, mõlema tee alguses, liisku heites: ta raputab nooli, küsitleb teeraveid, uurib maksa.
27. Tema paremas käes on liisk 'Jeruusalemm': tuleb üles seada müürimurdjad, avada suu sõjakisaks, tõsta häält hõiskamiseks, panna müürimurdjad väravate vastu, kuhjata piiramisvall, ehitada piiramisseadmed!
28. See on Jeruusalemma elanike silmis küll valeennustus: neile on ju antud vanded. Tema aga meenutab süütegu, et oleks põhjust vallutamiseks.
29. Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Et te meenutate oma süüd, millega teie üleastumised on saanud avalikuks ja teie patud kõigis teie tegudes nähtavaks, ja et teid on meenutatud, siis võetakse teid pihku.
30. Ja sina, süüga teotatud Iisraeli vürst, kelle päev on tulnud, aeg lõplikuks karistamiseks,
31. nõnda ütleb Issand Jumal: Heida ära peakate, võta peast kroon! Mis on, ei jää selleks, mis ta on: alandlik ülendatakse, kõrk alandatakse.
32. Varemeiks, varemeiks, varemeiks teen ma selle! Seegi ei jää selleks, mis ta on, kuni tuleb see, kellel on õigus selle peale, ja mina annan selle temale.
←  Ezekiel (21/48)  →