←  Exodus (22/40)  →
1. Kui varas tabatakse sissemurdmiselt ja lüüakse surnuks, siis tapjal ei ole veresüüd.
2. Aga kui päike oli juba tõusnud, siis on tapjal veresüü. Varas peab tasuma kõik; kui tal midagi ei ole, võib teda ennast müüa varguse pärast.
3. Kui varastatu, olgu härg või eesel või lammas leitakse tema käest elusana, siis ta peab tasuma kahekordselt.
4. Kui keegi söödab ära põllu või viinamäe, laseb karja lahti ja söödab teise põllul, siis ta peab asemele andma parimat oma põllult ja viinamäelt.
5. Kui tuli pääseb lahti ja hakkab kibuvitste külge ning põletab ära nabrad või lõikamata vilja või põllu, siis süütaja peab põlenu eest täielikult tasuma.
6. Kui keegi teisele annab hoiule raha või riistu ja need varastatakse selle kojast, siis peab varas, kui ta leitakse, tasuma kahekordselt.
7. Aga kui varast ei tabata, viidagu koja omanik Jumala ette: kas ta ise ei ole pannud oma kätt ligimese vara külge?
8. Kõigis süütegudes härja, eesli, lamba, riiete ja kõigi kadunud asjade pärast, mida keegi ütleb enese oma olevat, tuleb mõlema asi viia Jumala ette: kelle Jumal süüdi mõistab, see peab teisele tasuma kahekordselt.
9. Kui keegi teisele annab hoiule eesli või härja või lamba või mõne muu looma ja see sureb või saab vigastada või viiakse ära kellegi nägemata,
10. siis peab nende mõlema vahel toimuma vanne Issanda ees: kas ta pole pannud oma kätt teise omandi külge? Omanik peab vandega leppima ja teine ärgu tasugu.
11. Kui see aga tõepoolest on temalt varastatud, siis ta peab omanikule tasuma.
12. Kui see aga tõepoolest on maha murtud, siis ta toogu see tõendiks; mahamurtut ta ei tarvitse tasuda.
13. Kui keegi teiselt laenab looma ja see saab vigastada või sureb, ilma et omanik juures oleks, siis ta peab selle eest temale tasuma.
14. Aga kui omanik juures oli, siis tal ei ole vaja tasuda; kui see oli renditud, siis asendab selle rendihind.
15. Kui keegi võrgutab neitsi, kes ei ole kihlatud, ja magab temaga, siis ta peab mõrsjahinna eest tema enesele naiseks võtma.
16. Aga kui selle isa keeldub teda temale andmast, siis mees vaagigu raha, nagu on mõrsjahind neitsi eest.
17. Sa ei tohi nõida ellu jätta!
18. Igaühte, kes ühtib loomaga, tuleb karistada surmaga!
19. Kes ohverdab jumalatele ja mitte üksnes Issandale, see tuleb hukata!
20. Ära rõhu võõrast ja ära tee temale häda, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal!
21. Te ei tohi halvasti kohelda ühtegi lesknaist ega vaeslast!
22. Kui sa neid halvasti kohtled, nii et nad mind appi hüüavad, siis ma kuulen tõesti nende hüüdu,
23. mu viha süttib põlema ja ma tapan teid mõõgaga, nõnda et teie naised jäävad leskedeks ja lapsed orbudeks.
24. Kui sa laenad raha minu rahvale, mõnele, kes on vaene, siis ära ole tema suhtes liigkasuvõtja: te ei tohi temalt kasu võtta!
25. Kui sa oled võtnud pandiks oma ligimese üleriide, siis sa pead selle temale tagasi andma, enne kui päike loojub,
26. sest see ta üleriie on tema ihu ainsaks katteks. Millega ta muidu magaks? Ma kuulen, kui ta mind appi hüüab, sest mina olen halastaja.
27. Sa ei tohi needa Jumalat ja sajatada oma rahva vürsti!
28. Oma külluse ja ülevooluga ära viivita! Sa pead esmasündinu oma poegadest minule andma!
29. Nõndasamuti tee oma veiste, lammaste ja kitsede esmasündinutega: seitse päeva olgu ta oma ema juures, kaheksandal päeval pead ta minule andma.
30. Ja te peate olema minule pühitsetud inimesed: väljal mahamurtu liha te ei tohi süüa, visake see koertele!
←  Exodus (22/40)  →