←  Ecclesiastes (10/12)  →
1. Surnud kärbsed panevad haisema salvisegaja õli, pisut rumalust võib mõjuda rohkem kui tarkus ja au.
2. Targa süda hoiab paremale ja albi süda pahemale.
3. Teed käieski puudub albil mõistus, ja igaühele ilmneb, et ta on alp.
4. Kui valitseja viha tõuseb sinu vastu, siis ära jäta maha oma kohta, sest kannatlikkus hoiab ära suuri patte.
5. Halb asi, mida ma nägin päikese all, on see,
6. rumalus pannakse kõrgele kohale, suured ja rikkad aga istuvad madalal.
7. Ma olen näinud sulaseid hobuste seljas ja vürste käivat maas otsekui sulased.
8. Kes augu kaevab, langeb ise sinna sisse, ja kes müüri maha kisub, seda salvab madu.
9. Kes kive kangutab, teeb enesele häda, kes puid lõhub, ohustab ennast.
10. Kui raud on nüri ja tera ei ihuta, siis tuleb jõudu pingutada; aga tulemuseks on tarkus tarvilik.
11. Kui madu salvab, enne kui on lausutud, siis pole lausujast mingit kasu.
12. Sõnad targa suust toovad poolehoidu, aga albi neelavad ta oma huuled:
13. tema kõne algus on alpimine ja tema kõne lõpp on kurjakuulutav meeletus.
14. Alp teeb palju sõnu, ent ükski inimene ei tea, mis tuleb, ja kes ütleks temale, mis sünnib pärast teda?
15. Albi vaev väsitab seda, kes linnateed ei tunne.
16. Häda sulle, maa, kui su kuningaks on sulane ja su vürstid pidutsevad juba hommikul!
17. Õnnelik oled, maa, kui su kuningas on vaba mehe poeg ja su vürstid pidutsevad õigel ajal nagu mehed, aga mitte nagu joodikud!
18. Suure laiskuse pärast vajuvad sarikad, ja kui käsi süles peetakse, tilgub koda läbi.
19. Mõnu pärast valmistatakse rooga, vein teeb elu rõõmsaks, ja raha eest saab kõike.
20. Isegi mõttes ära sajata kuningat, ja oma magamiskambris ära sajata rikast, sest taeva lind viib hääle välja ja tiivuline teatab loost!
←  Ecclesiastes (10/12)  →