←  Deuteronomy (18/34)  →
1. Leviitpreestritel, kogu Leevi suguharul, ärgu olgu osa ega pärandit koos Iisraeliga; nad saagu elatist Issanda tuleohvreist ja tema pärisosast!
2. Neil ärgu olgu pärisosa vendade keskel, Issand ise on nende pärisosa, nagu ta neile on öelnud.
3. Ja rahva käest, neilt, kes ohverdavad tapaohvreid, olgu härga või lammast, on preestritel õigus saada seda: preestrile antagu saps, lõualuud ja magu.
4. Anna temale uudset oma teraviljast, värskest veinist ja õlist, samuti oma lammaste ja kitsede esimene niiduvill!
5. Sest teda on Issand, su Jumal, valinud kõigi su suguharude hulgast, et tema ja ta pojad alati seisaksid teenistuses Issanda nimel.
6. Ja kui üks leviit tahab tulla mõnest su väravaist kogu Iisraelis, kus ta võõrana elab, siis võib ta täiesti oma hinge igatsuse järgi tulla paika, mille Issand valib,
7. ja teenida Issanda, oma Jumala nimel, nagu kõik ta vennad leviidid, kes seal seisavad Issanda ees.
8. Nad söögu võrdset osa peale selle, mis ta on saanud oma vanemate vara müügist!
9. Kui sa jõuad sellele maale, mille Issand, su Jumal, sulle annab, siis ära õpi tegema nende rahvaste jäledusi!
10. Ärgu leidugu su keskel kedagi, kes laseb oma poega ja tütart tulest läbi käia, ei ennustajat, pilvestlausujat, märkide seletajat ega nõida,
11. ei manajat, vaimude ja tarkade küsitlejat ega surnutelt nõu otsijat!
12. Sest igaüks, kes seda teeb, on Issandale jäle, ja nende jäleduste pärast ajab Issand, su Jumal, nad ära sinu eest.
13. Ole laitmatu Issanda, oma Jumala ees!
14. Sest need rahvad, keda sa ära ajad, kuulavad pilvestlausujaid ja ennustajaid, aga sinule ei ole Issand, su Jumal, selleks luba andnud.
15. Issand, su Jumal, äratab sulle sinu keskelt, su vendade hulgast, ühe prohveti, minu sarnase - teda te peate kuulama!
16. Seda sa just palusid kogunemispäeval Hoorebil Issandalt, oma Jumalalt, öeldes: 'Ma ei suuda enam kuulata Issanda, oma Jumala häält ega kauemini vaadata seda suurt tuld, ilma et ma sureksin.'
17. Ja Issand ütles mulle: 'See on hea, mis nad on rääkinud.
18. Ma äratan neile ühe prohveti nende vendade keskelt, niisuguse nagu sina, ja ma panen oma sõnad ta suhu ja ta räägib neile kõik, mis mina teda käsin.
19. Ja kes ei kuula mu sõnu, mida ta räägib minu nimel, sellelt nõuan mina ise aru.
20. Aga prohvet, kes suurustledes räägib midagi minu nimel, mida mina ei ole teda käskinud rääkida, või kes räägib teiste jumalate nimel, see prohvet peab surema.'
21. Ja kui sa mõtled oma südames: 'Kuidas tunneme sõna, mida Issand ei ole rääkinud?' -
22. siis kui prohvet räägib Issanda nimel, aga midagi ei sünni ega tule, siis on see sõna, mida Issand ei ole rääkinud. Prohvet on seda rääkinud ülemeelikusest, ära karda teda!
←  Deuteronomy (18/34)  →