←  2Chronicles (10/36)  →
1. Ja Rehabeam läks Sekemisse, sest kogu Iisrael oli tulnud Sekemisse teda kuningaks tõstma.
2. Kui Jerobeam, Nebati poeg, seda kuulis - tema oli Egiptuses, kuhu ta oli põgenenud kuningas Saalomoni eest -, siis Jerobeam tuli Egiptusest tagasi.
3. Ja nad läkitasid käskjalad talle järele ning kutsusid ta; ja Jerobeam ja kogu Iisrael tulid ning rääkisid Rehabeamiga, öeldes:
4. 'Sinu isa tegi meie ikke raskeks. Aga kergenda nüüd sina oma isa rasket teenistust ja tema ränka iket, mille ta meile on peale pannud, siis me teenime sind!'
5. Aga tema vastas neile: 'Tulge kolme päeva pärast jälle tagasi mu juurde!' Ja rahvas läks ära.
6. Ja kuningas Rehabeam pidas nõu vanematega, kes olid seisnud tema isa Saalomoni teenistuses, kui too veel elas, öeldes: 'Mis nõu te annate, et sellele rahvale midagi vastata?'
7. Nad vastasid temale, öeldes: 'Kui sa oled selle rahva vastu hea, meelitad neid ja räägid neile häid sõnu, siis jäävad nad sulle sulaseiks kogu eluajaks.'
8. Aga ta hülgas vanemate nõu, mida need temale andsid, ja pidas nõu noorematega, kes olid kasvanud koos temaga ja seisid tema teenistuses.
9. Ta ütles neile: 'Mis nõu teie annate, et saaksime midagi vastata sellele rahvale, kes minuga kõneles, öeldes: Kergenda iket, mille su isa on meile peale pannud!?'
10. Ja nooremad, kes olid kasvanud koos temaga, vastasid temale, öeldes: 'Ütle nõnda rahvale, kes sinuga on kõnelnud ja sulle on öelnud: Su isa tegi meie ikke raskeks, aga kergenda sina seda meile - ütle neile nõnda: Minu väike sõrm on jämedam kui mu isa puusad.
11. Ja kui nüüd mu isa on teile peale pannud ränga ikke, siis mina annan teie ikkele veel lisa! Kui mu isa karistas teid piitsadega, siis mina karistan teid okaspiitsadega!'
12. Ja Jerobeam ja kogu rahvas tulid kolmandal päeval Rehabeami juurde, nagu kuningas oli käskinud, öeldes: 'Tulge kolmandal päeval tagasi minu juurde!'
13. Ja kuningas vastas neile karmilt. Kuningas Rehabeam hülgas vanemate nõu
14. ja kõneles neile nooremate nõu järgi, öeldes: 'Mu isa on teie ikke teinud rängaks, aga mina annan sellele lisa! Mu isa karistas teid piitsadega, aga mina karistan okaspiitsadega!'
15. Ja kuningas ei võtnud kuulda rahvast, sest see pööre oli Jumalalt, et Issand saaks tõeks teha oma sõna, mis ta siilolase Ahija läbi oli kõnelnud Jerobeamile, Nebati pojale.
16. Kui kogu Iisrael nägi, et kuningas ei võtnud neid kuulda, siis vastas rahvas kuningale ja ütles: 'Mis osa on meil Taavetis? Ei ole meil pärisosa Iisai pojas! Igamees oma telkidesse, Iisrael! Karjata nüüd omaenese sugu, Taavet!' Ja kogu Iisrael läks oma telkidesse.
17. Siis Rehabeam valitses nende Iisraeli laste üle, kes elasid Juuda linnades.
18. Ja kui kuningas Rehabeam läkitas Hadorami, kes oli sunnitöö ülevaataja, siis Iisraeli lapsed viskasid teda kividega ja ta suri. Kuningas Rehabeam ise aga suutis astuda vankrisse ja põgeneda Jeruusalemma.
19. Nõnda on Iisrael Taaveti soost taganenud kuni tänapäevani.
←  2Chronicles (10/36)  →