←  1Samuel (30/31)  →
1. Kui Taavet ja tema mehed jõudsid kolmandal päeval Siklagi, olid amalekid tunginud kallale Lõunamaale ja Siklagile; nad olid Siklagi vallutanud ja tulega ära põletanud.
2. Naised, kes seal olid olnud, niihästi pisikesed kui suured, olid nad viinud vangi; nad ei olnud surmanud kedagi, vaid viinud kaasa ja läinud oma teed.
3. Ja kui Taavet oma meestega jõudis linna, vaata, siis oli see tulega põletatud, nende naised ja pojad ja tütred aga vangi viidud.
4. Siis Taavet ja rahvas, kes oli koos temaga, tõstsid häält ja nutsid, kuni nad enam ei jõudnud nutta.
5. Vangi viidud olid ka Taaveti mõlemad naised: Ahinoam, jisreellanna, ja Abigail, karmellase Naabali naine.
6. Ja Taavetil oli väga kitsas käes, sest rahvas lubas tema kividega surnuks visata, sellepärast et kogu rahvas oli hinges kibestunud, igaüks oma poegade ja tütarde pärast; aga Taavet kinnitas ennast Issandas, oma Jumalas.
7. Ja Taavet ütles preester Ebjatarile, Ahimeleki pojale: 'Too mulle ometi õlarüü!' Ja Ebjatar tõi Taavetile õlarüü.
8. Ja Taavet küsis Issandalt, öeldes: 'Kas pean seda röövjõuku taga ajama? Kas ma saan nad kätte?' Ja Issand vastas talle: 'Aja taga, sest sa saad nad tõesti kätte ja päästad kindlasti vangid!'
9. Ja Taavet läks, tema ja need kuussada meest, kes olid koos temaga, ja nad jõudsid kuni Besori jõeni, kuhu osa jäi peatuma.
10. Aga Taavet jätkas tagaajamist, tema ja nelisada meest, kuna peatuma jäi kakssada meest, kes olid väsinud Besori jõe ületamiseks.
11. Nad leidsid väljalt ühe Egiptuse mehe ja viisid selle Taaveti juurde; ja nad andsid mehele leiba süüa ja vett juua.
12. Ja nad andsid talle tüki viigimarjakakku ja kaks rosinakakku; ta sõi ja ta vaim virgus, sest ta ei olnud kolm päeva ja kolm ööd leiba söönud ega vett joonud.
13. Ja Taavet küsis temalt: 'Kelle oma sa oled ja kust sa pärit oled?' Ja ta vastas: 'Mina olen Egiptuse poiss, amaleki mehe sulane, ja mu isand jättis mind maha, sellepärast et ma kolm päeva tagasi jäin haigeks.
14. Me tungisime kallale kreetide Lõunamaale, ja sellele, mis kuulub Juudale, ja Kaalebi Lõunamaale, ja me põletasime tulega Siklagi.'
15. Ja Taavet küsis temalt: 'Kas tahad mind viia selle röövjõugu juurde?' Ja ta vastas: 'Vannu mulle Jumala juures, et sa mind ei tapa ega loovuta mu isanda kätte, siis ma viin sind selle röövjõugu juurde!'
16. Ja ta viis teda, ja vaata, nad olid laiali üle kogu maa söömas, joomas ja pidutsemas kõige selle suure saagi pärast, mille nad olid võtnud vilistite maalt ja Juudamaalt.
17. Ja Taavet lõi neid nende retke hommikust kuni teise päeva õhtuni; neist ei pääsenud muud kui ainult nelisada noort meest, kes istusid kaamelite selga ja põgenesid.
18. Ja Taavet päästis kõik, mis amalekid olid võtnud; Taavet päästis ka oma mõlemad naised.
19. Neile ei jäänud midagi vajaka, ei vähemast ega suuremast, ei poegadest ega tütardest, ei saagist ega muust, mida nad neilt olid võtnud - Taavet tõi kõik tagasi.
20. Ja Taavet võttis kõik lambad, kitsed ja veised, ja nad ajasid neid muu karja ees ning ütlesid: 'See on Taaveti saak.'
21. Ja Taavet tuli nende kahesaja mehe juurde, kes olid väsinud, et järgneda Taavetile, ja olid jäetud Besori jõe äärde; ja need tulid vastu Taavetile ja rahvale, kes oli koos temaga; Taavet lähenes rahvale ja küsis, kuidas nende käsi käib.
22. Aga kõik pahad ja kõlvatud meeste hulgast, kes olid käinud koos Taavetiga, võtsid sõna ja ütlesid: 'Sellepärast et nad ei tulnud koos meiega, ei anna me neile saagist, mida oleme päästnud, mitte midagi muud kui igaühele ainult ta naise ja lapsed; viigu nad need ja mingu!'
23. Aga Taavet ütles: 'Mu vennad, ärge tehke nõnda sellega, mis Issand meile on andnud; tema hoidis meid ja andis meie kätte selle röövjõugu, kes tuli meile kallale.
24. Kes küll kuulaks teid selles asjas? Sest missugune on selle osa, kes läheb sõtta, niisugune on ka selle osa, kes jääb varustuse juurde. Saak tuleb jaotada võrdselt!'
25. Ja nõnda jäigi alates sellest päevast ja edaspidi: sest ta tegi selle seaduseks ja õiguseks Iisraelis kuni tänapäevani.
26. Ja kui Taavet tuli Siklagi, siis ta läkitas osa saagist Juuda vanemaile, igaühele oma sõpradest, öeldes: 'Vaata, siin on teile tervitusand Issanda vaenlastelt saadud saagist!'
27. Ta läkitas neile, kes olid Peetelis, Lõunamaa Raamotis, Jattiris,
28. Aroeris, Sifmotis, Estemoas,
29. Raakalis, jerahmeellaste linnades, keenlaste linnades,
30. Hormas, Boor-Aasanis, Atakis
31. ja Hebronis, ja kõigisse paigusse, kus Taavet ise ja ta mehed olid käinud.
←  1Samuel (30/31)  →