←  Zechariah (10/14)  →
1. Paluge Issandalt vihma kevadvihmade ajal! Issand teeb kõuepilved ja annab neile vihmavalingud, igaühele rohtu väljal.
2. Sest teeravid räägivad nurjatust, ennustajad näevad valet ja jutustavad tühiseid unenägusid, trööstivad asjata. Seepärast inimesed ekslevad nagu lambad ja vaevlevad, sest karjast ei ole.
3. Mu viha on süttinud põlema karjaste vastu ja ma karistan juhte, sest vägede Issand tuleb katsuma oma karja, Juuda sugu, ja teeb nad oma toreda sõjaratsu sarnaseks.
4. Neist enestest tuleb nurgakivi, neist enestest telgivai, neist enestest sõjaamb, neist enestest kõik võimukandjad.
5. Üheskoos on nad kangelaste sarnased, kes sõjas tallavad tänavate pori; nad võitlevad, sest Issand on nendega, ja ratsanikud hobuste seljas jäävad häbisse.
6. Ma teen vägevaks Juuda soo ja päästan Joosepi soo; ma toon nad tagasi, sest ma halastan nende peale ja nad on jälle, nagu ei olekski nad olnud ära tõugatud. Sest mina, Issand, olen nende Jumal ja ma vastan neile.
7. Ja Efraim on siis nagu kangelane ning nende süda rõõmustab otsekui veinist. Nende lapsed näevad seda ja rõõmustavad, nende südamed hõiskavad Issandas.
8. Ma vilistan neid ja kogun neid, sest ma lunastan nad; ja neid on siis niisama palju, nagu neid oli.
9. Ma külvasin nad rahvaste sekka, aga nad meenutavad mind kaugetes maades; nad jäävad elama koos lastega ja tulevad tagasi.
10. Ma toon nad tagasi Egiptusemaalt ja kogun neid Assurist; ma viin nad Gileadimaale ja Liibanonile, ikkagi ei leidu neile küllalt ruumi.
11. Ja nad lähevad läbi kitsikuse mere ja ma löön merelaineid ja kõik Niiluse sügavikud kuivavad, Assuri kõrkus tõugatakse maha ja Egiptuse valitsuskepp peab taanduma.
12. Ma teen nad vägevaks Issandas ja nad kõnnivad tema nimes, ütleb Issand.
←  Zechariah (10/14)  →