| ← Psalms (94/150) → |
| 1. | Sa kättemaksu Jumal, Issand! Sa kättemaksu Jumal, hakka kiirgama! |
| 2. | Tõuse, sa ilmamaa kohtumõistja, tasu kätte uhketele! |
| 3. | Kui kaua õelad, kui kaua, Issand, õelad tohivad ilutseda? |
| 4. | Nad ajavad suust välja, räägivad jultunud sõnu, nad suurustavad, kõik need ülekohtutegijad. |
| 5. | Nad rõhuvad su rahvast, Issand, ja vaevavad su pärisosa. |
| 6. | Lesknaisi ja võõraid nad tapavad ja löövad maha vaeslapsi, |
| 7. | ja mõtlevad: 'Issand ei näe, Jaakobi Jumal ei saa aru.' |
| 8. | Saage aru, te sõgedad rahva seast ja te albid! Millal te saate targaks? |
| 9. | Kes kõrva on istutanud, kas tema ei peaks kuulma? Kes silma on valmistanud, kas tema ei peaks nägema? |
| 10. | Kas rahvaste karistaja ei peaks nuhtlema, tema, kes õpetab inimesele teadmist? |
| 11. | Issand teab inimese mõtteid, et need on tühised. |
| 12. | Õnnis on mees, keda sina, Issand, karistad ja kellele sina õpetad oma Seadust, |
| 13. | et temale anda vaikset elu kurjal ajal, kuni õelale kaevatakse auku. |
| 14. | Sest Issand ei tõuka ära oma rahvast ega jäta maha oma pärisosa, |
| 15. | vaid kohus taotleb jälle õigust ja selle järgi käivad kõik, kes on õiglased südamelt. |
| 16. | Kes seisab minu eest tigedate vastu? Kes astub välja minu eest ülekohtutegijate vastu? |
| 17. | Kui Issand ei oleks olnud mulle abiks, siis oleks mu hing peagi leidnud aseme surmavaikuses. |
| 18. | Kui ma ütlesin: 'Mu jalg vääratab', siis sinu heldus, Issand, toetas mind. |
| 19. | Kui mu südames oli palju muremõtteid, siis sinu lohutused trööstisid mu hinge. |
| 20. | Kas peaks sinul olema ühist õnnetuse kohtujärjega, kus tehakse kurja seaduse varju all, |
| 21. | kus tungitakse hulgana õige inimese hinge kallale ja mõistetakse hukka vaga veri? |
| 22. | Aga Issand on saanud mulle kindlaks varjupaigaks ja mu Jumal mu kaitsekaljuks, kus ma pelgupaika otsin. |
| 23. | Tema tasub neile kätte nende nurjatuse ja ta hukkab nad nende kurjuse pärast. Issand, meie Jumal, hukkab nad. |
| ← Psalms (94/150) → |