←  Psalms (9/150)  →
1. Laulujuhatajale: viisil 'Sure poja eest!'; Taaveti laul.
2. Ma tänan Issandat kõigest südamest, ma kuulutan kõiki su imetöid.
3. Ma olen rõõmus ja ilutsen sinus, ma laulan kiitust sinu nimele, Kõigekõrgem!
4. Sest mu vaenlased taganevad, nad komistavad ning hävivad su palge eest.
5. Sa valmistasid ju minule õiglase kohtu ja ajasid mu asja; sa istusid kohtujärjele nagu õiguse kohtunik;
6. sa sõitlesid paganarahvaid, sa hukkasid õela, sa pühkisid ära nende nime alatiseks ja igaveseks.
7. Vaenlased on otsa saanud, rusustatud jäädavalt, ja linnadel, mis sa oled laiali rebinud, on nimedki hävinud koos nendega.
8. Kuid Issand jääb igavesti; ta on oma aujärje seadnud kohtumõistmiseks.
9. Ja ta ise mõistab kohut maailmale õigluses; ta peab rahvastele kohut õiglasel viisil.
10. Nõnda on Issand kindlaks varjupaigaks rõhutuile, varjupaigaks häda ajal.
11. Sellepärast loodavad sinu peale need, kes tunnevad su nime; sest sa ei ole hüljanud neid, kes otsivad sind, Issand!
12. Laulge kiitust Issandale, kes elab Siionis; kuulutage rahvaste seas tema tegusid!
13. Sest veresüü kättemaksjana tuletab ta neid meelde; ta ei unusta hädaliste kisendamist.
14. Ole mulle armuline, Issand! Vaata mu viletsust, mis tuleb mu vihameestelt, sina, kes mind ülendad surma väravaist,
15. et ma jutustaksin kõike su kiiduväärilisust Siioni tütre väravais ja ilutseksin su abist!
16. Paganad on vajunud auku, mille nad on teinud; võrku, mille nad salajasse on seadnud, on takerdunud nende jalg.
17. Issand tunti ära, ta on kohut mõistnud; oma kätetöö püünisesse jääb kinni õel. Vahemäng. Sela.
18. Surmavalda taandugu riivatud, kõik paganad, kes unustavad Jumala!
19. Sest vaest ei unustata jäädavalt, viletsate lootus ei hukku igaveseks.
20. Tõuse, Issand, ärgu inimene suurustlegu; mõistetagu paganaile kohut sinu palge ees!
←  Psalms (9/150)  →