←  Psalms (73/150)  →
1. Aasafi laul. Jumal on tõesti hea Iisraelile, nendele, kes on puhtad südamelt.
2. Aga mina - minu jalad oleksid peaaegu komistanud, mu sammud oleksid kohe libisenud.
3. Sest ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku.
4. Sest neil ei ole piinu surmani ja nende keha on lihav.
5. Nemad ei ole vaevas nagu muud surelikud ja neid ei lööda nagu muid inimesi.
6. Sellepärast on uhkus nende kaelaehteks, vägivald katab neid nagu ülikond.
7. Nende silmad on pungis lihavusest ja süda keeb üle kurjadest mõtetest.
8. Oma kurjuses nad irvitavad ja kõnelevad valet, nad räägivad kõrgilt.
9. Nad tõstavad oma suu taevani ja nende keel käib üle maa.
10. Sellepärast pöördub ta rahvas nende poole ja nad rüüpavad nende sõnavalingut.
11. Ja nad ütlevad: 'Kuidas Jumal võib seda tunda ja kas Kõigekõrgemal on sellest teadmist?'
12. Vaata, niisugused on õelad: nad elavad alati rahulikult ja koguvad jõukust.
13. Päris asjata olen ma hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi;
14. ma olen olnud löödud kogu päeva ja mind on nuheldud igal hommikul.
15. Kui ma oleksin mõtelnud: Ma tahan kõnelda nõnda nagu nemad; vaata, siis ma oleksin petnud sinu laste sugu.
16. Ma hakkasin mõtisklema, et sellest aru saada, kuid see oli mu meelest vaev,
17. kuni ma sisenesin Jumala pühadesse paikadesse ja mõistsin nende otsa.
18. Tõesti, sina asetad nad libedale ja sa langetad nad rusuks.
19. Kuidas nad said jubeduseks silmapilguga! Nad saavad otsa, lõpevad ära ehmatusega.
20. Nõnda nagu unenägu kaob pärast ärkamist, nõnda sina, Issand, ei hooli tõustes nende varjukujudest.
21. Kui mu süda oli täis kibedust ja mu neerudes olid pisted,
22. siis ma olin sõge ega teadnud midagi; ma olin nagu loom su ees.
23. Ometi jään ma ikka sinu juurde; sa oled haaranud kinni mu paremast käest.
24. Oma nõuga juhatad sa mind ja võtad mind viimaks vastu ausse.
25. Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal.
26. Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.
27. Sest vaata, kes sinust eemalduvad, need hukkuvad; sa hävitad kõik, kes reetlikult sinust loobuvad.
28. Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid.
←  Psalms (73/150)  →