←  Psalms (7/150)  →
1. Taaveti palvelaul, mida ta laulis Issandale benjaminlase Kuusi sõnade puhul.
2. Issand, mu Jumal! Sinu juures ma otsin pelgupaika, päästa mind kõigist mu tagakiusajaist ja kisu mind ära nende käest,
3. et vaenlane ei rebiks mu hinge nagu lõvi ega murraks, ilma et oleks päästjat!
4. Issand, mu Jumal! Kui ma olen seda teinud, kui mu käte küljes on ülekohus,
5. kui ma olen tasunud kurjaga sellele, kes minuga pidas rahu - ma olen ju tahtnud vabastada sedagi, kes põhjuseta mind taga kiusas -,
6. siis ajagu vaenlane taga mu hinge ja saagu see kätte, tallaku maha mu elu ja vajutagu mu au põrmu! Sela.
7. Tõuse, Issand, oma vihas, astu üles mu rõhujate raevu vastu ja ärka mulle abiks, kes oled kohtu seadnud!
8. Rahvahõimude hulk ümbritsegu sind, pöördu nende üle tagasi kõrgele!
9. Issand mõistab kohut rahvastele. Mõista minule kohut, Issand, mu õigluse järgi ja mu veatust mööda!
10. Lõppegu ometi õelate kurjus ja kinnita õiget; sest sina oled südamete ja neerude läbikatsuja, sina, õiglane Jumal!
11. Mu kilp on Jumala käes; ta päästab need, kes on õiglased südamelt.
12. Jumal on õiglane kohtumõistja ja Jumal, kes iga päev ähvardab.
13. Kui keegi ei pöördu, siis ta ihub oma mõõga, tõmbab vinna oma ammu ja sihib sellega.
14. Siis ta seab enesele valmis oma surmarelva ja oma nooled teeb ta leekivaiks.
15. Vaata, see on lapsevaevas nurjatusega ja rase vaevaga ning toob vale ilmale.
16. Ta on kaevanud augu, on selle õõnestanud, ja ta kukub iseenese tehtud kaevandisse.
17. Tema sünnitatud vaev tuleb tagasi ta oma pea peale, ja ta vägivald langeb ta pealaele.
←  Psalms (7/150)  →