| ← Psalms (69/150) → |
| 1. | Laulujuhatajale: viisil 'Liiliad'; Taaveti laul. |
| 2. | Päästa mind, Jumal, sest veed tõusevad mu hinge hukutama! |
| 3. | Ma olen vajunud sügavasse, põhjatusse mutta, mul pole jalgealust. Ma olen sattunud vee sügavusse ning voolas vesi uputab mu. |
| 4. | Ma olen väsinud hüüdmast, mu kurk on kähe, mu silmad on väsinud, oodates oma Jumalat. |
| 5. | Neid, kes mind asjata vihkavad, on enam kui juuksekarvu mu peas; vägevaks on saanud mu hävitajad, kes on ilmaaegu mu vaenlased. Mida ma pole riisunud, pean ma tasuma. |
| 6. | Sina, Jumal, tunned mu meeletust, ja mu süüd ei ole varjul sinu eest. |
| 7. | Ärgu sattugu minu pärast häbisse need, kes ootavad sind, Issand, Issand Sebaot; ärgu laimatagu minu pärast neid, kes sind otsivad, Iisraeli Jumal! |
| 8. | Sest sinu pärast ma kannatan teotust, mu palet katab häbistus. |
| 9. | Olen saanud oma vendadele võhivõõraks ja tundmatuks oma ema lastele. |
| 10. | Sest püha viha su koja pärast on mind ära söönud, ja nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale. |
| 11. | Ma olen nutnud ja mu hing on paastunud, kuid see on saanud mulle teotuseks. |
| 12. | Ma riietusin kotiriidesse, kuid ma sain neile pilkesõnaks. |
| 13. | Väravasuus istujad lobisevad minust ja pillil laulavad minust õllejoojad. |
| 14. | Aga mina palvetan sinu poole, Issand, sulle meelepärasel ajal, oh Jumal. Oma suurest heldusest vasta mulle, oma ustava abiga päästa mind! |
| 15. | Kisu mind välja porist, et ma sisse ei vajuks, et ma pääseksin oma vihkajate eest ja vete sügavusest! |
| 16. | Ära lase voolast vett mind uputada ega sügavust mind neelata, ja ärgu sulgegu kaev oma suud minu üle! |
| 17. | Vasta mulle, Issand, sest hea on sinu heldus; pöördu minu poole oma rohket halastust mööda |
| 18. | ja ära peida oma palet oma sulase eest, sest ma olen kitsikuses; kuule mind pea! |
| 19. | Tule ligi mu hingele, lunasta tema; vabasta mind mu vaenlaste pärast! |
| 20. | Sina tead mu teotust ja mu häbi ja mu laimu, kõik mu vastased on su ees. |
| 21. | Teotus on murdnud mu südame, ma olen haigeks jäänud; ma ootasin kaastunnet, kuid seda ei olnud, ja trööstijaid, kuid neid ma ei leidnud. |
| 22. | Vaid nad andsid mulle süüa mürkrohtu ja mu janus nad jootsid mind äädikaga. |
| 23. | Nende laud saagu püüniseks nende ees ja heaolu silmuseks! |
| 24. | Nende silmad saagu pimedaks, et nad ei näeks, ja pane nende niuded alaliselt vankuma! |
| 25. | Vala välja oma meelepaha nende peale ja su vihaleek tabagu neid! |
| 26. | Nende telklaager saagu lagedaks; ärgu olgu nende telkides elanikke! |
| 27. | Sest nad jälitavad seda, keda sina oled löönud, ja jutustavad nende valust, keda sina oled haavanud. |
| 28. | Lisa neile süütegu süüteo peale, ärgu nad jõudku sinu õiglusesse! |
| 29. | Kustutatagu nad maha eluraamatust ja ärgu pandagu neid kirja koos õigetega! |
| 30. | Aga mina olen vilets ja täis valu. Sinu abi, oh Jumal, kaitsku mind! |
| 31. | Ma kiidan lauluga Jumala nime ja tänulauluga ma ülistan teda. |
| 32. | See on Issandale meeldivam kui härg, kui härjavärss, kel on sarved ja sõrad. |
| 33. | Viletsad näevad seda ja rõõmustavad; teiegi süda, kes nõuate Jumalat, peab elama. |
| 34. | Sest Issand kuuleb vaeseid ega pea halvaks oma vange. |
| 35. | Kiitku teda taevas ja maa, meri ja kõik, mis seal liigub! |
| 36. | Sest Jumal tahab päästa Siioni ja uuesti ehitada Juuda linnad, et nad asuksid sinna elama ja päriksid selle. |
| ← Psalms (69/150) → |