| ← Psalms (66/150) → |
| 1. | Laulujuhatajale: laul ja lauluviis. Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa! |
| 2. | Ülistage mängides tema nime au, andke temale au ja kiitust! |
| 3. | Öelge Jumalale: Kui kardetavad on sinu teod! Su suure väe pärast teesklevad su vaenlased su ees, |
| 4. | kõik ilmamaa kummardab sind ja mängib sulle kiitust, ta mängib kiitust su nimele. Sela. |
| 5. | Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. |
| 6. | Tema muudab mere kuivaks maaks; jalgsi minnakse läbi jõe; rõõmutsegem siis temast! |
| 7. | Tema valitseb oma vägevuses igavesti, ta silmad on valvel paganarahvaste üle; kangekaelsed ärgu tõstku endid kõrgeks! Sela. |
| 8. | Tänage, rahvad, meie Jumalat, kostku valjusti tema kiitus! |
| 9. | Tema paneb elama meie hinge ega lase meie jalgu kõikuda. |
| 10. | Sest sina, Jumal, oled meid läbi katsunud, sa oled meid sulatanud, nagu hõbedat sulatatakse. |
| 11. | Sa vedasid meid võrku, sa panid vaotise meie niuetele. |
| 12. | Sa lasksid inimesi sõita meie pea peal, me sattusime tulle ja vette. Kuid sina viisid meid välja küllusesse. |
| 13. | Ma lähen su kotta põletusohvritega, ma tasun sinule oma tõotused, |
| 14. | milleks mu huuled avanesid ja mida mu suu ütles mu kitsikuses. |
| 15. | Ma toon sulle lihavaid põletusohvreid koos jäärade ohvrisuitsuga; ma valmistan sulle ohvriks veiseid koos sikkudega. Sela. |
| 16. | Tulge, kuulge kõik, kes kardate Jumalat, ma jutustan, mis tema on teinud mu hingele! |
| 17. | Tema poole ma hüüdsin oma suuga ja tema ülistus oli mu keelel. |
| 18. | Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud. |
| 19. | Ent mu Jumal on mind kuulnud, ta on pannud tähele mu palvehäält. |
| 20. | Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! |
| ← Psalms (66/150) → |