| ← Psalms (57/150) → |
| 1. | Laulujuhatajale: viisil 'Ära hävita!'; Taaveti mõistulaul ajast, kui ta põgenes Sauli eest koopasse. |
| 2. | Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub! |
| 3. | Ma hüüan Jumala, Kõigekõrgema poole, Jumala poole, kes juhib mu asja. |
| 4. | Küll ta läkitab abi taevast ja päästab mu; ta annab laimatavaks selle, kes tahtis mind rünnata. Sela. Küll Jumal läkitab oma helduse ja ustavuse. |
| 5. | Ma leban otsekui lõvide keskel, inimlaste seas, kelle hambad on piigid ja nooled ja kelle keel on terav mõõk. |
| 6. | Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus! |
| 7. | Võrgu on nad seadnud mu sammudele, mu hinge nad painutasid alla, nad kaevasid mu ette augu, aga nad ise kukkusid sinna sisse. Sela. |
| 8. | Kindel on mu süda, oh Jumal! Mu süda on kindel. Ma tahan laulda ja mängida. |
| 9. | Ärka üles, mu au; ärka, naabel, ärka, kannel, ma äratan üles koidu! |
| 10. | Ma tahan sind tänada rahvaste seas, Issand. Ma tahan lauldes mängida rahvahõimude keskel. |
| 11. | Sest suur on sinu heldus kuni taevani ja su tõde kuni ülemate pilvedeni. |
| ← Psalms (57/150) → |