| ← Psalms (40/150) → |
| 1. | Laulujuhatajale: Taaveti laul. |
| 2. | Ma ootasin Issandat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist |
| 3. | ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud. |
| 4. | Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Issanda peale. |
| 5. | Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ega pöördu ülbete ja valesse taganejate poole. |
| 6. | Palju oled sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast. Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem kui jõuab ära lugeda. |
| 7. | Tapa- ja roaohver ei ole su meele järgi - aga mu kõrvad oled sa avanud -, põletus- ja patuohvrit sa ei nõua. |
| 8. | Siis ma ütlesin: 'Vaata, ma tulen, rullraamatus on minust kirjutatud. |
| 9. | Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames.' |
| 10. | Ma jutlustan õiglust suures koguduses; vaata, ma ei sule oma huuli, Issand, sina tead seda! |
| 11. | Su õiglust ma ei varjanud oma südames, sinu ustavusest ja su abist ma rääkisin, su heldust ja su tõde ma ei salga suure koguduse ees. |
| 12. | Sina, Issand, ära keela mulle oma halastust; sinu arm ja su ustavus hoidku mind alati! |
| 13. | Sest lugematud õnnetused on mind piiranud, kõik mu süüteod on mind kätte saanud - mul puudub neist ülevaade, neid on rohkem kui juuksekarvu mu peas ja mu süda kaotab julguse. |
| 14. | Issand, olgu sulle meelepärane mind vabastada! Tõtta mulle appi, Issand! |
| 15. | Häbenegu ja kohmetugu nad kõik, kes püüavad hävitada mu hinge; taganegu ja jäägu häbisse need, kellele meeldib mu õnnetus! |
| 16. | Vallaku jubedus oma häbitööst neid, kes mulle ütlevad: 'Paras, paras!' |
| 17. | Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind; kes armastavad sinu päästet, need öelgu alati: 'Suur on Issand!' |
| ← Psalms (40/150) → |