| ← Psalms (39/150) → |
| 1. | Laulujuhatajale: Jedutuuni jaoks; Taaveti laul. |
| 2. | Ma ütlesin: Ma hoian oma eluteed, et ma ei tee pattu oma keelega; ma hoian oma suud nagu päitsetega, niikaua kui õel on mu ees. |
| 3. | Ma jäin vait ega lausunud sõnagi, ma vaikisin heast käekäigust; kuid mu valu läks kangemaks. |
| 4. | Mu süda läks kuumaks mu sees: kui ma neid asju mõtlesin, siis süttis tuli mu sees, ma puhkesin rääkima oma keelega. |
| 5. | Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen. |
| 6. | Vaata, sa oled mu elupäevad pannud kämbla laiuseks, mu eluiga on kui eimiski sinu ees; tühi õhk on iga inimene, kes seisab püsti. Sela. |
| 7. | Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene; nad teevad kära tühja pärast, nad kuhjavad kokku ega tea, kes selle saab. |
| 8. | Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale! |
| 9. | Kisu mind välja kõigist mu üleastumistest, ära anna mind jõledate teotada! |
| 10. | Ma olen vait ega ava oma suud, sest sina tegid seda. |
| 11. | Kõrvalda mu pealt oma nuhtlus; su käe vaenust ma lõpen ära! |
| 12. | Kui sa inimesi karistad nuhtlustega süütegude pärast, siis pudeneb otsekui koide söödud see, mis temale on kallis. Kõik inimesed on tühi õhk. Sela. |
| 13. | Issand, kuule mu palvet ja pane tähele mu kisendamist! Ära vaiki mu silmavee puhul, sest ma olen võõras sinu ees ja majaline, nõnda nagu kõik mu vanemad! |
| ← Psalms (39/150) → |