| ← Psalms (32/150) → |
| 1. | Taaveti õpetuslaul. Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud. |
| 2. | Õnnis on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust. |
| 3. | Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest oigamisest. |
| 4. | Sest päevad ja ööd oli su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suvekuumuses. Sela. |
| 5. | Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: 'Ma tunnistan Issandale oma üleastumised.' Siis andsid sina mu patu süüteo andeks. Sela. |
| 6. | Sellepärast palugu sind kõik vagad sel ajal, kui sa oled leitav; tõepoolest, suurte vete tulv ei ulatu nende ligi. |
| 7. | Sina oled mulle peidupaigaks, sa hoiad mind õnnetuse eest; sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega. Sela. |
| 8. | Sina ütled: 'Ma teen su targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides.' |
| 9. | Ärge olge nagu hobused, nagu muulad ilma aruta; neid tuleb suuliste ja valjastega taltsaks teha, muidu nad ei tule su ligi. |
| 10. | Õelal on palju valu, aga kes loodab Issanda peale, seda ümbritseb heldus. |
| 11. | Rõõmutsege Issandas ja ilutsege, te õiged! Ja hõisake kõik, kes olete õiglased südamelt! |
| ← Psalms (32/150) → |