| ← Psalms (19/150) → |
| 1. | Laulujuhatajale: Taaveti laul. |
| 2. | Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd. |
| 3. | Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust. |
| 4. | Ei ole see kõne ega sõnad, mille hääl ei kostaks. |
| 5. | Üle kogu ilmamaa käib nende kõla, maailma otsani nende sõna; neisse on ta püstitanud telgi päikesele. |
| 6. | Ja tema tuleb välja nagu peig oma kambrist, ta on rõõmus nagu kangelane jooksmas oma rada. |
| 7. | Taeva äärel on ta lähtekoht ja selle teisel äärel on ta pöördepunkt, nõnda et midagi ei jää varjule ta kuumuse eest. |
| 8. | Issanda Seadus on laitmatu, see kosutab hinge; Issanda tunnistus on ustav, see teeb kohtlase targaks. |
| 9. | Issanda korraldused on õiglased, need rõõmustavad südant; Issanda käsk on selge, see valgustab silmi. |
| 10. | Issanda kartus on puhas, see püsib igavesti; Issanda seadused on tõde, need on kõik õiged; |
| 11. | need on ihaldatavamad kui kuld ja kui palju selget kulda, ja need on magusamad kui mesi ja kui kärjemesi. |
| 12. | Ka sinu sulasele on need hoiatuseks, nende pidamine toob suure palga. |
| 13. | Eksimused - kes neid märkab? Salajastest pattudest mõista mind vabaks! |
| 14. | Ka ülbete pattude eest hoia oma sulast; ärgu need valitsegu mind! Siis ma olen laitmatu ja olen vaba paljudest üleastumistest. |
| ← Psalms (19/150) → |