| ← Psalms (144/150) → |
| 1. | Taaveti laul. Tänatud olgu Issand, mu kalju, kes õpetab mu käsi lahinguks ja mu sõrmi sõjaks, |
| 2. | tema, kes on mu heldus ja mu mäelinnus, mu kindel varjupaik ja mu päästja, minu kilp ja see, kelle juures ma pelgupaika otsin; ta alistab minule mu rahva. |
| 3. | Oh Issand! Mis on inimene, et sa tahad teda tunda? Mis on inimlaps, et sa paned teda tähele? |
| 4. | Inimene on tuuleõhu sarnane: tema päevad on nagu mööduv vari. |
| 5. | Issand, kalluta oma taevaid ja tule alla, puuduta mägesid, et need suitseksid! |
| 6. | Löö välku ja pilluta nad laiali, läkita oma nooled ja peleta neid! |
| 7. | Siruta oma käed ülalt, päästa ja tõmba mind välja suurest veest, võõramaa laste käest, |
| 8. | kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi! |
| 9. | Jumal, ma laulan sulle uue laulu! Ma mängin kümnekeelsel naablil sinule, |
| 10. | kes annad abi kuningaile, kes päästsid oma sulase Taaveti kurja mõõga eest. |
| 11. | Päästa mind ja vabasta mind võõramaa laste käest, kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi, |
| 12. | et meie pojad oleksid noorpõlves nagu hästi kasvatatud taimed, ja meie tütred nagu templi ehituses ilusasti voolitud nurgasambad, |
| 13. | et meie aidad oleksid täis ning annaksid iga liiki vilja, et meie lambakari kasvaks tuhandekordseks ja kümne tuhande kordseks meie nurmedel, |
| 14. | et meie veised oleksid tiined, et ei juhtuks kahju ega kaotust, et ei oleks hädakisa meie tänavatel! |
| 15. | Õnnis on rahvas, kelle käsi nõnda käib. Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand. |
| ← Psalms (144/150) → |