← Psalms (142/150) → |
1. | Taaveti õpetuslaul; palve, kui ta oli koopas. |
2. | Oma häält tõstes ma kisendan Issanda poole, oma häält tõstes ma anun Issandat. |
3. | Ma valan välja oma kaebuse tema ette, ma annan temale teada oma ahastuse. |
4. | Kui minu vaim nõrkeb mu sees, siis sina tunned mu teerada. Teele, mida ma käin, on minu jaoks peidetud püünised. |
5. | Vaata paremale poole ja näe, et mul ei ole, kes mind tunneks. Pelgupaik on mu eest hävinud, ükski ei hooli mu hingest. |
6. | Ma kisendan sinu poole, Issand! Ma ütlen: Sina oled mu pelgupaik, mu osa elavate maal! |
7. | Pane tähele mu halisemist, sest ma olen väga nõder! Vabasta mind mu tagaajajate käest, sest nad on minust tugevamad! |
← Psalms (142/150) → |