| ← Psalms (137/150) → |
| 1. | Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile. |
| 2. | Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled. |
| 3. | Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: 'Laulge meile Siioni laule!' |
| 4. | Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal? |
| 5. | Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi! |
| 6. | Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks, kui ma ei paneks Jeruusalemma oma ülemaks rõõmuks! |
| 7. | Tuleta meelde, Issand, Jeruusalemma hukatuse päeva Edomi laste vastu, kes ütlesid: 'Kiskuge maha, kiskuge alusmüürini maha, mis on temas!' |
| 8. | Paabeli tütar, sa laastatav! Õnnis on see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud. |
| 9. | Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut. |
| ← Psalms (137/150) → |