| ← Psalms (132/150) → |
| 1. | Palveteekonna laul. Issand, meenuta kõiki vaevu, mis on Taavetil, |
| 2. | kes vandus Issandale, tõotas Jaakobi Vägevale: |
| 3. | 'Ei ma lähe oma maja ulualla ega heida oma magamisasemele, |
| 4. | ei ma anna und oma silmadele ega suikumist oma laugudele, |
| 5. | kuni ma leian paiga Issandale, eluaseme Jaakobi Vägevale!' |
| 6. | Vaata, me kuulsime sellest Efratas, me leidsime selle Jaari väljadelt. |
| 7. | Mingem nüüd ta eluasemeisse, kummardugem tema jalgade järi ette! |
| 8. | Tõuse, Issand, minema oma hingamispaika, sina ja su võimsuselaegas! |
| 9. | Sinu preestrid ehtigu endid õigusega ja su vagad hõisaku! |
| 10. | Oma sulase Taaveti pärast ära lükka tagasi oma võitud mehe palet! |
| 11. | Issand on vandunud Taavetile, tõesti, ta ei tagane sellest: 'Sinu ihu soost panen ma ühe su aujärjele! |
| 12. | Kui su pojad peavad minu lepingut ja mu tunnistusi, mis ma neile õpetan, siis ka nende pojad peavad istuma igavesti sinu aujärjel!' |
| 13. | Sest Issand on valinud Siioni ja himustanud teda enesele eluasemeks. |
| 14. | 'See on mu hingamispaik igavesti; siia ma jään, sest ma olen himustanud seda. |
| 15. | Ma tahan rohkesti õnnistada tema toidust, tema vaesed täita leivaga. |
| 16. | Ja tema preestrid ma riietan päästega, ja tema vagad hakkavad valjusti hõiskama. |
| 17. | Seal ma lasen tärgata sarve Taavetile, ma valmistan lambi oma võitud mehele. |
| 18. | Tema vaenlased ma riietan häbiga, aga tema peas peab ta peaehe särama!' |
| ← Psalms (132/150) → |