| ← Psalms (12/150) → |
| 1. | Laulujuhatajale: kaheksandal helil; Taaveti laul. |
| 2. | Päästa, Issand, sest vagad on lõppenud ja ustavad on otsa saanud inimlaste seast! |
| 3. | Nemad räägivad tühja üksteisega, räägivad libedate huultega, kahepaikse südamega. |
| 4. | Hävitagu Issand kõik libedad huuled, keeled, mis räägivad kõrke asju, |
| 5. | kes ütlevad: 'Oma keele tõttu me oleme tugevad, meie huuled on meie võimuses, kes on meile isandaks?' |
| 6. | 'Viletsate rõhumise, vaeste ägamise pärast tõusen ma nüüd üles,' ütleb Issand, 'ma toon pääste sellele, kes hingeldab.' |
| 7. | Issanda kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis savist ahjus sulatatud ja seitsmekordselt puhastatud. |
| 8. | Sina, Issand, kaitsed neid; sa hoiad neid igavesti selle põlve rahva eest. |
| ← Psalms (12/150) → |