| ← Psalms (112/150) → |
| 1. | Halleluuja! Õnnis on mees, kes kardab Issandat, kellele väga meeldivad ta käsud. |
| 2. | Võimsaks saab tema seeme maa peal, õiglaste sugu õnnistatakse. |
| 3. | Vara ja rikkus on tema kojas ja tema õigus püsib ikka. |
| 4. | Pimeduses tõuseb õiglastele valgus, armuline ja halastav ja õige. |
| 5. | Õnnis on mees, kes on armuline ja annab laenuks, kes oma asju ajab õigluses. |
| 6. | Sest ta ei kõigu iialgi; igaveseks mälestuseks jääb õige. |
| 7. | Ei ta karda õnnetuse sõnumit, tema süda on kindel, ta loodab Issanda peale. |
| 8. | Tema süda on toetatud, ta ei karda, kuni ta viimaks parastab oma vaenlasi. |
| 9. | Ta jagab välja rikkalikult ja annab vaestele; tema õigus püsib ikka, tema sarv on kõrgel au sees. |
| 10. | Õel näeb seda ja saab pahaseks, ta kiristab hambaid ja nõrkeb. Õelate igatsused lähevad tühja. |
| ← Psalms (112/150) → |