←  Psalms (107/150)  →
1. Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!
2. Nõnda öelgu Issanda lunastatud, keda tema on lunastanud kitsikusest
3. ja on kogunud võõrailt mailt, hommiku poolt ja õhtu poolt, põhja poolt ja lõuna poolt.
4. Nad ekslesid kõrbes, tühjal maal, ega leidnud teed linna, kuhu asuda.
5. Neil oli nälg ja janu, nende hing nõrkes nende sees.
6. Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema kiskus nad välja nende kitsikustest
7. ning saatis nad minema õiget teed, et nad jõuaksid linna, kuhu asuda.
8. Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele,
9. et ta kosutas janunevat hinge ja täitis nälgiva hinge heaga.
10. Nad istusid pimeduses ja surmavarjus, olid vangis viletsuses ja raudus,
11. sest nad olid tõrkunud vastu Jumala sõnadele ja olid põlanud Kõigekõrgema nõuannet.
12. Siis ta alandas nende südant vaevadega; nad komistasid, ja ei olnud aitajat.
13. Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema päästis nad nende kitsikustest.
14. Ta viis nad välja pimedusest ja surmavarjust ning rebis katki nende köidikud.
15. Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele!
16. Sest tema on katki murdnud vaskuksed ja puruks raiunud raudriivid.
17. Nad olid meeletud oma üleastumise tee tõttu ja nad said näha vaeva oma pahategude pärast.
18. Iga toit oli neile jäle ja nad olid juba surmaväravate lähedal.
19. Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema päästis nad nende kitsikustest.
20. Ta läkitas neile oma sõna ja tervendas nad ning päästis nad haua veerelt.
21. Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele
22. ja ohverdagu tänuohvreid ning jutustagu tema tegusid hõiskamisega!
23. Nad sõitsid laevadega merel ja toimetasid asju suurtel vetel.
24. Nad nägid Issanda tegusid ja tema imetöid meresügavustes.
25. Sest ta ütles sõna ning laskis tõusta marutuule ja tõstis merelained kõrgele.
26. Need tõusid üles taeva poole ja vajusid alla sügavikesse, nende julgus hääbus hädaohus.
27. Nad taarusid ja tuikusid nagu joobnud ja kogu nende tarkus oli ära neelatud.
28. Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema päästis nad nende kitsikustest.
29. Ta muutis maru vaikseks ilmaks ja vete lained jäid vakka.
30. Siis nad rõõmustasid, kui lained soiku jäid, ja ta viis nad igatsetud sadamasse.
31. Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele
32. ning ülistagu teda rahvakogus ja kiitku vanemate koosolekul!
33. Tema tegi jõed kõrbeks ja veelätted kuivaks maaks,
34. viljamaa soolanõmmeks tema elanike kurjuse pärast.
35. Tema tegi kõrbe järveks ja põuase maa veelätteks,
36. ja pani sinna elama näljased, ja need asutasid linna, kus elada.
37. Ja nad seemendasid põldusid ja istutasid viinamägesid, ja nad said hea viljasaagi.
38. Ja tema õnnistas neid, ja neid sai väga palju, ka nende loomi ta ei vähendanud.
39. Aga siis nad vähenesid ja raugesid õnnetuste ja murede läbi.
40. Kuid tema, kes valab põlgust vürstide peale ja paneb nad eksima tühjal maal, kus ei ole teed,
41. tema ülendas vaese viletsusest ja pani tema suguvõsa sigima nagu lambakarja.
42. Õiglased näevad seda ja rõõmustavad, ja kõik ülekohus peab oma suu kinni.
43. Kes tark on, see pidagu seda meeles, ja Issanda heldust pandagu tähele!
←  Psalms (107/150)  →