←  Proverbs (6/31)  →
1. Mu poeg, kui oled hakanud käendajaks oma ligimesele, kui oled löönud kätt võõra heaks,
2. kui oled oma suu sõnade pärast võrku mässitud, oma suu sõnade pärast kinni püütud,
3. siis tee ometi, mu poeg, enese päästmiseks nõnda, sest sa oled ju sattunud oma ligimese võimusesse: mine, alanda ennast ja anu oma ligimest!
4. Ära anna und oma silmadele ega suikumist laugudele!
5. Päästa end gasellina lõksu eest või otsekui lind püüdja käest!
6. Mine sipelga juurde, sina laisk, vaatle tema viise ja saa targaks!
7. Kuigi tal ei ole pealikut, ülevaatajat ega valitsejat,
8. valmistab ta siiski suvel oma leiva ja kogub lõikusajal oma toiduse.
9. Kui kaua sa, laisk, magad, millal sa ärkad unest?
10. Veel pisut und, pisut tukkumist, pisut pikutamist ristis kätega,
11. siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel ja puudus nagu relvastatud mees.
12. Kõlvatu inimene, nurjatu mees, käib, vale suus,
13. pilgutab silmi, annab jalaga märku, viitab sõrmedega,
14. tal on kavalus südames, ta kavatseb kurja, ta külvab alati riidu.
15. Seepärast tuleb tema õnnetus äkitselt, ta murtakse silmapilkselt ja abi ei ole.
16. Neid kuut asja vihkab Issand, jah, seitse on tema hingele jäledad:
17. ülbed silmad, valelik keel, käed, mis valavad süütut verd,
18. süda, mis sepitseb nurjatuid kavatsusi, jalad, mis kiiresti jooksevad kurja poole,
19. valetunnistaja, kes väidab valet, ja see, kes külvab riidu vendade vahel.
20. Pea, mu poeg, oma isa käsku ja ära hülga oma ema juhatust!
21. Seo need alatiseks oma südame külge, mähi need enesele ümber kaela!
22. Need juhtigu sind, kui sa kõnnid, valvaku sind, kui sa magad, ja kõnelgu sinuga, kui sa ärkad!
23. Sest käsk on lamp ja õpetus on valgus, ja korralekutsuvad manitsused on elutee,
24. et sind hoida halva naise eest, võõramaa naise libeda keele eest.
25. Ära himusta oma südames tema ilu ja ära lase ennast kütkestada tema silmalaugudest!
26. Sest hooranaise jaoks jätkub pätsist leivast, aga teise mehe naine püüab kallist hinge.
27. Kas keegi võib kanda põues tuld, ilma et ta riided põleksid?
28. Kas keegi võib käia tuliste süte peal, ilma et ta jalad kõrbeksid?
29. Nõnda on sellega, kes läheb oma ligimese naise juurde: ei jää karistamata ükski, kes puutub temasse!
30. Eks põlata varast, isegi kui ta varastab, et oma kõhtu täita, kui tal on nälg?
31. Ja tabamise korral peab ta tasuma seitsmekordselt, ära andma kogu oma koja varanduse.
32. Kes abielunaisega abielu rikub, on meeletu; seda teeb ainult see, kes oma hinge tahab hävitada.
33. Teda tabab nuhtlus ning häbi ja tema teotust ei saa ära pühkida.
34. Sest armukadedusest tekib mehe viha ja ta ei halasta kättemaksupäeval.
35. Ta ei hooli mingist lepitushinnast ega rahuldu, kuigi sa lisaksid kingitusi.
←  Proverbs (6/31)  →