← Proverbs (28/31) → |
1. | Õel põgeneb, kuigi ei ole tagaajajat, aga õige on julge nagu noor lõvi. |
2. | Üleastumise ajal on maal palju valitsejaid, aga mõistliku ja targa mehe puhul püsib kindel kord kaua. |
3. | Kehv mees, kes rõhub viletsaid, on otsekui vihm, mis uhub ega jäta leiba. |
4. | Seaduse hülgajad kiidavad õelaid, aga Seaduse täitjad võitlevad nende vastu. |
5. | Kurjad inimesed ei mõista, mis on õige, aga kes Issandat otsivad, mõistavad täiesti. |
6. | Parem vaene, kes elab vagaduses, kui rikas, kelle teed on kõverad. |
7. | Kes peab Seadust, on mõistlik poeg, aga kes seltsib kergemeelsetega, teeb oma isale häbi. |
8. | Kes suurendab oma varandust rendi ja kasu läbi, kogub seda sellele, kes halastab vaeste peale. |
9. | Kes pöörab oma kõrva ära Seadust kuulmast, selle palvegi on jäledus. |
10. | Kes eksitab õigeid kurjale teele, langeb omaenese auku, aga vagad saavad hea pärisosa. |
11. | Rikas mees on iseenese silmis tark, aga arusaaja vaene näeb teda läbi. |
12. | Kui õiged hõiskavad, on kõik suurepärane, aga kui õelad tõusevad, peavad inimesed peitu pugema. |
13. | Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu. |
14. | Õnnis on inimene, kes alati kardab Jumalat, aga kes teeb oma südame kõvaks, langeb õnnetusse. |
15. | Otsekui möirgav lõvi või kallale kargav karu on vaese rahva õel valitseja. |
16. | Vürst, kel puudub arukus, on suur rõhuja, aga kes vihkab ahnust, pikendab oma päevi. |
17. | Inimene, keda rõhub veresüü, olgu põgenik kuni hauani, ükski ärgu aidaku teda! |
18. | Kes elab laitmatult, päästetakse, aga kes käib kõveraid teid, ükskord langeb. |
19. | Kes oma maad harib, saab külluses leiba, aga kes tühja taga ajab, saab külluses vaesust. |
20. | Ustav mees saab suure õnnistuse, aga kes ruttab rikkaks saama, ei jää karistuseta. |
21. | Ei ole hea olla erapoolik, ent leivapalukese pärast saab mõnigi üleastujaks. |
22. | Kade mees tahab kiiresti saada rikkaks, aga ta ei tea, et temale tuleb kätte puudus. |
23. | Kes teist inimest noomib, leiab lõpuks enam tänu kui libekeelne. |
24. | Kes oma isalt ja emalt riisub ja ütleb: 'See pole üleastumine', on röövlite seltsimees. |
25. | Ablas hing õhutab riidu, aga kes loodab Issanda peale, kosub. |
26. | Kes loodab oma südame peale, on alp, aga kes käib tarkuses, pääseb. |
27. | Kes annab kehvale, sellele ei tule puudust, aga kes oma silmad suleb, saab palju sajatusi. |
28. | Kui õelad tõusevad, poevad inimesed peitu, aga kui nad hukkuvad, rohkeneb õigete hulk. |
← Proverbs (28/31) → |