←  Proverbs (19/31)  →
1. Parem vaene, kes elab vagaduses, kui see, kel valelikud huuled ja ise on alp.
2. Arutu agarus pole hea, ja kelle jalgadel on kiire, eksib ära.
3. Inimese teed eksitab tema oma rumalus, aga ta süda kibestub Issanda vastu.
4. Varandus toob palju sõpru, aga vaene peab sõbrast lahkuma.
5. Valetunnistaja ei jää karistuseta, ja kes sepitseb valesid, ei pääse.
6. Paljud lipitsevad ülemuse ees ja andja sõbrad on kõik.
7. Vaest vihkavad kõik ta vennad, veel enam hoiduvad sõbrad temast eemale; ajab ta taga sõnu, siis neid ei ole.
8. Kes hangib enesele tarkust, armastab oma hinge; kes hoiab arukust, leiab õnne.
9. Valetunnistaja ei jää karistuseta, ja kes sepitseb valesid, hukkub.
10. Ei sobi albil nautida elu, veel vähem siis sulasel valitseda vürstide üle.
11. Arukus teeb inimese pikameelseks ja temale on auks üleastumine andeks anda.
12. Kuninga viha on nagu noore lõvi möirgamine, aga tema lembus on otsekui kaste rohu peal.
13. Alp poeg on oma isale õnnetuseks, ja naise riidlemine on otsekui katuse alaline läbitilkumine.
14. Koda ja vara on isade pärand, aga arukas naine on Issandalt.
15. Laiskus langetab sügavasse unne ja hooletu hing näeb nälga.
16. Kes peab käsku, hoiab oma hinge; kes sellest ei hooli, peab surema.
17. Kes halastab kehva peale, laenab Issandale ja tema tasub talle ta heateo.
18. Karista oma poega, kuni veel on lootust, ja ära soovi tema surma!
19. Kelle viha on suur, peab kandma karistust, sest kui sa ta sellest vabastad, siis tuleb sul teha seda korduvalt.
20. Kuule nõu ja võta õpetust, et sa tulevikus oleksid targem!
21. Inimsüdames on palju kavatsusi, aga Issanda nõu saab teoks.
22. Inimesele on kasuks ta heldus, ja parem on olla vaene kui valelik mees.
23. Issanda kartus on eluks: siis võib magada rahulikult, ilma et õnnetus tabaks.
24. Laisk pistab käe kaussi, aga ei vii tagasi suu juurde.
25. Peksa pilkajat, siis saab kohtlane targaks, ja manitse mõistlikku, siis ta saab teadlikuks!
26. Kes kohtleb halvasti oma isa, ajab ära oma ema, see on häbitu ja häbematu poeg.
27. Loobu, mu poeg, õpetust kuulmast, kui tahad eemale eksida tarkuse sõnadest!
28. Kõlvatu tunnistaja pilkab õigust ja õelate suu ajab välja nurjatust.
29. Pilkajate jaoks on valmis kohtuotsused ja alpide seljale hoobid.
←  Proverbs (19/31)  →