Proverbs (1/31) → |
1. | Saalomoni, Taaveti poja, Iisraeli kuninga õpetussõnad |
2. | tarkuse ja õpetuse tundmaõppimiseks, mõistlike sõnade mõistmiseks, |
3. | et võtta õpetust targaks käitumiseks, õigluseks ja õiguseks ning õigeks eluviisiks, |
4. | et anda kogenematuile oidu, noortele teadmisi ja otsustusvõimet - |
5. | kes tark on, see kuuleb seda ja võtab veelgi enam õpetust; kes aru saab, see omandab oskuse |
6. | õpetus- ja tähendamissõnade, tarkade meeste ütluste ja nende mõistatuste mõistmiseks. |
7. | Issanda kartus on tunnetuse algus, meeletud põlgavad tarkust ja õpetust. |
8. | Kuule, mu poeg, oma isa õpetust ja ära jäta tähele panemata oma ema juhatust, |
9. | sest need on su peale ilupärjaks ja kaela ümber keeks! |
10. | Mu poeg! Kui patused sind ahvatlevad, siis ära nõustu! |
11. | Kui nad ütlevad: 'Tule meiega! Varitseme verd, luurame süütut ilma põhjuseta, |
12. | neelame neid otsekui surmavald, elusalt ja tervelt nagu haudaminejaid, |
13. | küllap me siis leiame kõiksugust kallist vara ja täidame oma kojad saagiga. |
14. | Heida liisku meie keskel ja meil kõigil olgu ühine kukkur!' - |
15. | siis, mu poeg, ära mine nendega seda teed, hoia oma jalg nende radadelt! |
16. | Sest nende jalad jooksevad kurja poole ja nad tõttavad verd valama. |
17. | Ent asjatu on võrku laotada kõigi tiivuliste nähes: |
18. | sest nad varitsevad omaenese verd, luuravad omaenese hinge. |
19. | Niisugune tee on igaühel, kes ahnitseb kasu: selle omanikult võetakse hing. |
20. | Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel, |
21. | kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus: |
22. | 'Kui kaua te, rumalad, armastate rumalust? Kui kaua meeldib hooplejail hoobelda ja alpidel vihata teadmist? |
23. | Pöörduge minu noomimise alla! Vaata, ma lasen teile voolata oma vaimu, teen teile teatavaks oma sõnad. |
24. | Et ma olen kutsunud, aga te olete tõrkunud, olen sirutanud oma käe, aga ükski pole tähele pannud, |
25. | ja et te pole hoolinud mitte ühestki minu nõust ega ole tahtnud mu noomimist, |
26. | siis naeran minagi teie õnnetust, pilkan, kui teie kohkumine tuleb, |
27. | kui teie kohkumine tormina tuleb ja teie õnnetus tuulekeerisena saabub, kui häda ja ahastus teile kallale kipuvad. |
28. | Siis nad hüüavad mind, aga mina ei vasta, otsivad mind, aga ei leia. |
29. | Sellepärast et nad on vihanud tunnetust ega ole valinud Issanda kartust, |
30. | et nad ei ole hoolinud minu nõust, vaid on põlastanud kõiki mu noomitusi, |
31. | peavad nad siis sööma oma tegude vilja ja küllastuma oma kavatsustest. |
32. | Sest rumalaid tapab nende taganemine ja alpe hukkab nende hooletus. |
33. | Aga kes mind kuulab, võib julgesti elada ja olla muretu, kurja kartmata.' |
Proverbs (1/31) → |