← Lamentations (3/5) → |
1. | Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all. |
2. | Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses. |
3. | Tõesti, ta pööras oma käe minu vastu ja tõstab seda minu vastu iga päev. |
4. | Ta kulutas mu liha ja naha, ta murdis mu luud. |
5. | Ta ehitas mu vastu kindluse ja ümbritses mind kibeduse ning vaevaga. |
6. | Ta pani mu istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud. |
7. | Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse. |
8. | Kuigi ma hüüan ja karjun appi, summutab tema mu palved. |
9. | Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri, rikkus mu teerajad. |
10. | Ta on mulle varitsevaks karuks, peidus olevaks lõviks. |
11. | Ta paiskas segi mu teed, kiskus mind lõhki, tegi mu lagedaks. |
12. | Ta tõmbas oma ammu vinna ja pani mind oma nooltele märgiks. |
13. | Ta laskis oma nooled mu neerudesse. |
14. | Ma olen kogu oma rahva naeruks, nende igapäevaseks pilkelauluks. |
15. | Ta toitis mind kibedate taimedega, jootis mind koirohuga. |
16. | Ta vajutas mu põrmu, laskis mu hambad kuluda sõmeras. |
17. | Jah, sina tõukasid mu hinge rahupõlvest välja, ma olen unustanud, mis on õnn. |
18. | Ma ütlen: Kadunud on mu jõud ja mu lootus Issanda peale. |
19. | Mõtle mu viletsusele ja kodutusele, koirohule ja mürgile! |
20. | Sina küll mõtled sellele, et mu hing on rõhutud. |
21. | Seda võtan ma südamesse, sellepärast loodan ma veel: |
22. | see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: |
23. | need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur! |
24. | Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale. |
25. | Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib. |
26. | Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet. |
27. | Hea on mehele, kui ta kannab iket oma nooruses. |
28. | Ta istugu üksi ja vakka, kui see on pandud ta peale! |
29. | Ta pistku oma suu põrmu - võib-olla on veel lootust! |
30. | Ta andku oma põsk sellele, kes teda lööb, et ta oleks küllalt teotatud! |
31. | Sest Issand ei tõuka ära igaveseks. |
32. | Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast. |
33. | Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest. |
34. | Kui jalge alla tallatakse kõik vangid maal, |
35. | kui väänatakse mehe õigust Kõigekõrgema palge ees, |
36. | kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas - kas Issand seda ei näe? |
37. | Kes ütleb, et midagi sünnib, ilma et Issand oleks seda käskinud? |
38. | Eks tule Kõigekõrgema suust niihästi kuri kui hea? |
39. | Miks inimesed elus nurisevad? Igaüks nurisegu omaenese patu pärast! |
40. | Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde! |
41. | Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas! |
42. | Me oleme üleastujad ja vastuhakkajad, sina ei andnudki meile andeks. |
43. | Sa oled peitunud vihasse, oled meid jälitanud, armuta surmanud. |
44. | Sa oled peitunud pilvesse, et palved ei pääseks läbi. |
45. | Sa oled teinud meid pühkmeiks ja jätisteks rahvaste seas. |
46. | Kõik meie vaenlased ajavad oma suu ammuli meie vastu. |
47. | Meile on tulnud hirm ja haud, hävitus ja hukkumine. |
48. | Veeojad voolavad mu silmist mu rahva tütre hävingu pärast. |
49. | Mu silmad voolavad lakkamatult, pisaratel ei ole pidamist, |
50. | kuni Issand vaatab taevast alla ja näeb. |
51. | Mu silm teeb mu hingele valu kõigi mu linna tütarde pärast. |
52. | Tõesti, nagu lindu küttisid mind need, kes põhjuseta on mu vaenlased. |
53. | Nad tahtsid mu elu kustutada kaevus ja pildusid mu peale kive. |
54. | Vesi tõusis mul üle pea, ma ütlesin: 'Nüüd olen kadunud!' |
55. | Ma hüüdsin su nime, Issand, sügavaimast kaevust. |
56. | Sina kuulsid mu hüüdu: 'Ära peida oma kõrva mu appihüüde eest, et saaksin kergendust!' |
57. | Sa olid ligi, kui ma sind hüüdsin, sa ütlesid: 'Ära karda!' |
58. | Sina, Issand, seletad mu hinge riiuasja, sina lunastad mu elu. |
59. | Sina, Issand, näed mu rõhumist, mõista mulle õigust! |
60. | Sina näed kogu nende kättemaksu, kõiki nende kavatsusi mu vastu. |
61. | Sina kuuled nende laimamist, Issand, kõiki nende kavatsusi minu vastu. |
62. | Mu vastaste huuled ja nende pomin on mu vastu iga päev. |
63. | Vaata, kas nad istuvad või tõusevad - mina olen nende pilkelaul. |
64. | Maksa neile kätte, Issand, nende kätetööd mööda! |
65. | Anna neile paadunud süda, tulgu su sajatus nende peale! |
66. | Aja neid taga raevus ja hävita nad Issanda taeva alt! |
← Lamentations (3/5) → |