←  Judges (2/21)  →
1. Ja Issanda ingel tuli Gilgalist üles Bokimisse ning ütles: 'Ma olen teid toonud Egiptusest ja viinud maale, mille ma vandega tõotasin anda teie vanemaile; ja ma ütlesin: Mina ei tee ilmaski tühjaks oma lepingut teiega.
2. Te ei tohi teha lepingut selle maa elanikega: te peate nende altarid maha kiskuma! Aga te ei ole kuulanud mu häält. Mis te olete teinud!
3. Seepärast ma ütlen: Mina ei aja neid ära teie eest, vaid nad saavad teile püüniseks ja nende jumalad saavad teile püüdepaelaks.'
4. Ja kui Issanda ingel oli rääkinud need sõnad kõigile Iisraeli lastele, siis rahvas tõstis häält ja nuttis.
5. Ja nad nimetasid selle paiga Bokimiks ning ohverdasid seal Issandale.
6. Kui Joosua oli saatnud rahva minema, siis Iisraeli lapsed läksid igaüks oma pärisosale, võtma maad oma valdusesse.
7. Ja rahvas teenis Issandat kogu Joosua eluaja ja kogu vanemate eluaja, kes elasid veel pärast Joosuat, kes olid näinud kõiki Issanda suuri tegusid, mis ta Iisraelile oli teinud.
8. Siis Joosua, Nuuni poeg, Issanda sulane, suri saja kümne aasta vanuses.
9. Ta maeti oma pärisosa maa-alale Timnat-Heresisse Efraimi mäestikus põhja pool Gaasi mäge.
10. Ja kui ka kogu see sugupõlv oli koristatud oma vanemate juurde, tõusis pärast neid teine sugupõlv, kes ei tundnud Issandat ega ka mitte neid tegusid, mis ta Iisraelile oli teinud.
11. Ja Iisraeli lapsed tegid kurja Issanda silmis ning teenisid baale
12. ja jätsid maha Issanda, oma vanemate Jumala, kes oli nad ära toonud Egiptusemaalt, ja käisid teiste jumalate järel nende rahvaste jumalate hulgast, kes olid neil ümberkaudu, ja kummardasid neid ning vihastasid Issandat.
13. Aga kui nad Issanda maha jätsid ja teenisid Baali ja Astartet,
14. siis Issanda viha süttis põlema Iisraeli vastu ja ta andis nad riisujate kätte, kes neid riisusid, ja müüs nad nende ümberkaudsete vaenlaste kätte, ja nad ei suutnud enam seista oma vaenlaste ees.
15. Kuhu nad iganes läksid, seal oli Issanda käsi nende vastu õnnetust tuues, nõnda nagu Issand oli öelnud ja nõnda nagu Issand neile oli vandunud; ja neil oli väga kitsas käes.
16. Siis Issand laskis tõusta kohtumõistjaid, kes päästsid nad nende riisujate käest.
17. Aga nad ei kuulanud ka oma kohtumõistjaid, vaid käisid hoora viisil teiste jumalate järel ja kummardasid neid. Peagi lahkusid nad teelt, mida nende vanemad olid käinud Issanda käske kuulda võttes - nemad ei teinud nõnda.
18. Kui siis Issand tõstis neile kohtumõistjaid, oli Issand kohtumõistjaga ja päästis nad nende vaenlaste käest kogu kohtumõistja eluajaks, sest Issandal oli kaastunnet nende ägamise pärast rõhujate ja kallaletungijate käes.
19. Aga kui kohtumõistja suri, siis nad pöördusid tagasi ja talitasid veel kõlvatumalt kui nende vanemad, käies teiste jumalate järel neid teenides ja neid kummardades; nad ei jätnud midagi maha oma kurjadest tegudest ega kangekaelsuse viisidest.
20. Siis Issanda viha süttis põlema Iisraeli vastu ja ta ütles: 'Et see rahvas on rikkunud mu lepingut, mille ma tegin nende vanematega, ega kuula mu häält,
21. siis ka mina ei aja enam nende eest ära ühtegi neist rahvaist, keda Joosua surres alles jättis,
22. et nende läbi Iisraeli katsuda: kas nad tahavad hoida Issanda teed, käies sellel, nagu nende vanemad seda hoidsid, või mitte.'
23. Ja Issand jättis alles need rahvad, ei ajanud neid kohe ära ega andnud neid ka Joosua kätte.
←  Judges (2/21)  →