John (12/21)

← John (12/21) →

Kuus päeva enne paasapühi tuli Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle Jeesus oli surnuist üles äratanud.

Nad tegid siis temale seal lõunasöögi ja Marta teenis. Laatsarus oli aga üks neist, kes koos Jeesusega lauas istusid.

Maarja võttis nüüd naela ehtsat, hinnalist nardisalvi, võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega, ning koda täitus salvi lõhnast.

Aga üks ta jüngritest, Juudas Iskariot, kes valmistus teda ära andma, ütles:

'Miks seda salvi ei ole kolmesaja teenari eest müüdud ja raha antud vaestele?'

Aga seda ta ei öelnud vaestest hoolimise pärast, vaid et ta oli varas; kukruhoidjana ta poetas kõrvale sissepandut.

Siis ütles Jeesus: 'Jäta naine rahule, et ta seda hoiaks minu matmise päevaks.

Vaeseid on ju alati teie juures, aga mind ei ole teil alati.'

Siis sai suur hulk juute teada, et Jeesus on seal, ja nad ei tulnud mitte üksnes tema pärast, vaid et näha saada ka Laatsarust, kelle ta oli surnuist üles äratanud.

10.

Aga ülempreestrid võtsid nõuks ka Laatsarus ära tappa,

11.

sest tema pärast läks sinna palju juute ja hakkas Jeesusesse uskuma.

12.

Järgmisel päeval kuulis pühadeks kogunenud suur rahvahulk, et Jeesus tuleb Jeruusalemma,

13.

ja palmipuude oksi võttes läks rahvas välja talle vastu ja hüüdis: 'Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!'

14.

Aga Jeesus leidis eeslisälu ning istus selle selga, nõnda nagu on kirjutatud:

15.

'Ära karda, Siioni tütar! Ennäe, su kuningas tuleb eeslisälu seljas istudes.'

16.

Esialgu ta jüngrid ei mõistnud seda, aga kui Jeesus oli kirgastatud, siis tuli neile meelde, et see oli kirjutatud tema kohta ja et nad temale seda olid teinud.

17.

Siis andis Jeesusest tunnistust rahvahulk, kes oli tema juures, kui ta Laatsaruse hauast välja hüüdis ja tema surnuist üles äratas.

18.

Just seepärast rahvahulk tuligi talle vastu, et ta kuulis teda olevat teinud selle tunnustähe.

19.

Variserid ütlesid nüüd üksteisele: 'Eks te näe, et te ei saavuta midagi! Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!'

20.

Aga nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud Jumalat kummardama, olid mõned kreeklased.

21.

Need tulid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea Betsaidast, ja palusid teda: 'Isand, me tahame Jeesust näha.'

22.

Filippus tuli ja ütles seda Andreasele. Andreas ja Filippus tulid ja ütlesid seda Jeesusele.

23.

Aga Jeesus ütles neile: 'Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks.

24.

Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.

25.

Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.

26.

Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa.

27.

Nüüd on mu hing ehmunud. Ja mida ma ütlen? Kas ma pean ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi.

28.

Isa, kirgasta oma nime!' Siis tuli hääl taevast: 'Ma olen kirgastanud ja kirgastan veel.'

29.

Rahvahulk, kes seisis ja kuulis, arvas, et kõu müristas; aga teised ütlesid: 'Ingel rääkis temaga.'

30.

Jeesus kostis: 'See hääl ei sündinud minu, vaid teie pärast.

31.

Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst.

32.

Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.'

33.

Aga seda ta ütles, et viidata, millist surma tal tuleb surra.

34.

Rahvahulk vastas siis talle: 'Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igavesti. Kuidas sina siis ütled, et Inimese Poega peab ülendatama? Kes see Inimese Poeg on?'

35.

Jeesus ütles neile: 'Valgus on veel pisut aega teie seas. Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. Kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb.

36.

Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.' Seda rääkis Jeesus ning lahkus ja peitis enda nende eest.

37.

Ehkki Jeesus oli nende silma all teinud nii suuri tunnustähti, ei uskunud nad siiski temasse,

38.

et läheks täide prohvet Jesaja sõna, mis ta oli öelnud: 'Issand, kes on uskunud meie kuulutatut? Ja kellele on ilmutatud Issanda käsivart?'

39.

Seepärast nad ei suutnud uskuda, et Jesaja oli veel öelnud:

40.

'Ta on pimestanud nende silmad ja teinud nende südame kõvaks, et nad silmadega ei näeks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma parandaksin neid.'

41.

Seda ütles Jesaja, sest ta nägi Jeesuse kirkust ning rääkis temast.

42.

Siiski uskus ka palju ülemaid temasse, kuid nad ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid ei heidetaks kogudusest välja,

43.

sest nad eelistasid inimeste tunnustust Jumala tunnustusele.

44.

Aga Jeesus hüüdis valjusti: 'Kes minusse usub, see ei usu minusse, vaid temasse, kes minu on saatnud,

45.

ja kes mind näeb, see näeb teda, kes minu on saatnud.

46.

Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.

47.

Ja kes iganes mu sõnu kuuleb ega pea neist kinni, selle üle ei mõista mina kohut, sest ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma.

48.

Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet, sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval,

49.

sest mina ei ole rääkinud iseenesest, vaid Isa, kes on minu saatnud, on andnud mulle käsu, mida ma pean ütlema ja mida ma pean rääkima.

50.

Ja ma tean, et tema käsk on igavene elu. Mida mina räägin, seda ma räägin nõnda, nagu Isa mulle on öelnud.'

← John (12/21) →