| ← Job (6/42) → |
| 1. | Siis vastas Iiob ja ütles: |
| 2. | 'Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud ja mu õnnetus oleks pandud vaekaussidele. |
| 3. | Tõesti, see oleks nüüd raskem kui mereliiv. Seepärast on mu sõnadki tormakad. |
| 4. | Sest minus on Kõigevägevama nooled, mu vaim joob nende mürki. Jumala hirmutamised on rivistunud mu vastu. |
| 5. | Kas metseesel kisendab noore rohu peal või ammub härg oma sulbi juures? |
| 6. | Kas magedat süüakse ilma soolata või on siis maitset kassinaeri limal? |
| 7. | Mu hing tõrgub neid puudutamast, need on mulle nagu rüvetatud roog. |
| 8. | Oh, et ometi mu palve täide läheks ja Jumal annaks, mida soovin! |
| 9. | Otsustaks ometi Jumal mind murda, sirutaks oma käe ja lõikaks katki mu elulõnga, |
| 10. | siis oleks mul veel troostigi: ma hüppaksin rõõmu pärast isegi armutus valus, sest ma ei ole salanud Püha sõnu. |
| 11. | Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda? |
| 12. | Ons mu tugevus nagu kivide tugevus või ons mu ihu vaskne? |
| 13. | Tõesti, mul enesel ei ole abi ja pääsemine on mu juurest peletatud. |
| 14. | Kes põlgab sõbra sõprust, see loobub Kõigevägevama kartusest. |
| 15. | Mu vennad on petlikud nagu jõgi, otsekui kuivaks valguvad jõesängid, |
| 16. | mis jääst on muutunud tumedaks, kuhu lumi on pugenud peitu; |
| 17. | veevaeseks jäädes need vaikivad, kuumuses kaovad oma asemelt. |
| 18. | Karavanid põikavad teelt kõrvale, lähevad kõrbe ja hukkuvad. |
| 19. | Teema karavanid heidavad pilke, Seeba teekäijad loodavad nende peale: |
| 20. | oma lootuses nad jäävad häbisse, sinna jõudes nad pettuvad. |
| 21. | Seesuguseiks olete nüüd saanud: te näete kohutavat asja ja kardate. |
| 22. | Kas ma olen öelnud: 'Andke mulle kingitusi!' või: 'Makske oma varandusest minu eest, |
| 23. | päästke mind vaenlase võimusest ja lunastage mind vägivallategijate käest!'? |
| 24. | Õpetage mind, siis ma vaikin! Tehke mulle selgeks, milles olen eksinud! |
| 25. | Otsekohesed sõnad ei olekski kibedad. Aga mis tähendus on teie noomimisel? |
| 26. | On teil kavatsus mu sõnu laita? Kas meeltheitja kõne peaks olema nagu tuul? |
| 27. | Te heidate liisku isegi vaeslapse pärast ja müüte maha oma sõbra. |
| 28. | Aga nüüd vaadake mu peale! Ma tõesti ei valeta teile näkku! |
| 29. | Jätke ometi järele, et ei sünniks ülekohut! Jah, jätke järele, sest veel on mul selles asjas õigus! |
| 30. | Ons mu keelel ülekohut? Või ei taipa mu suulagi, mis on õnnetus? |
| ← Job (6/42) → |