← Job (40/42) → |
1. | Ja Issand vastas Iiobile ning ütles: |
2. | 'Kas tahab nuriseja vaielda Kõigevägevamaga? Jumala süüdistaja andku vastus!' |
3. | Siis Iiob vastas Issandale ja ütles: |
4. | 'Vaata, ma olen selleks liiga tühine. Mida peaksin sulle vastama? Ma panen käe suu peale. |
5. | Ma olen kord rääkinud ja ma ei vasta enam, koguni kaks korda, ja enam ma seda ei tee.' |
6. | Aga Issand vastas Iiobile tormituulest ja ütles: |
7. | 'Pane nüüd vöö vööle nagu mees, mina küsin sinult ja sina seleta mulle! |
8. | Kas sina tahad minu õigust tühjaks teha, süüdistades mind, et õigustada iseennast? |
9. | Ons sul siis käsivars nagu Jumalal, või kas sina oma häälega suudad müristada nagu tema? |
10. | Ehi ennast siis uhkuse ja väärikusega, pane enesele ülle hiilgust ja ilu! |
11. | Päästa valla oma vihavood, vaata kõigi kõrkide peale ja alanda neid! |
12. | Vaata kõigi kõrkide peale, rudju neid, ja rõhu õelad maha otse kohapeal! |
13. | Mata nad kõik üheskoos põrmu, sule nende silmnäod salapaika, |
14. | siis minagi kiidan sind, et su parem käsi on sind aidanud! |
15. | Vaata ometi jõehobu, kelle ma olen loonud nagu sinugi: ta sööb rohtu nagu veis. |
16. | Ent vaata tema ristluude rammu ja kõhulihaste jõudu. |
17. | Ta saba on nagu seedritüvi, ta reite kõõlused otsekui põimitud. |
18. | Ta luud on nagu vaskputked, ta kondid otsekui raudtalad. |
19. | Ta on Jumala töödest parim: kes ta on teinud, toob ta lähedale mõõga. |
20. | Jah, toidust toodavad temale mäed, seal, kus kõik metsloomad mängivad. |
21. | Ta magab lootospõõsaste all, redutab pilliroos ja mudas. |
22. | Lootospõõsad, olles temale varjuks, katavad teda, jõeremmelgad on ta ümber. |
23. | Vaata, kui ka jõgi peale surub, ta ei tõtta minema, ta jääb kindlaks, isegi kui Jordan tormaks temale suhu. |
24. | Kas saaks tema nähes teda kinni võtta, temale püüniseid ninna torgata? |
← Job (40/42) → |